Džäss võib hulluks kätte minna

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Andekas džässmuusik Tuuli Taul kavatseb jätkata muusikaõpinguid Rotterdami džässiakadeemias.

FOTO: Ants Liigus

Tuuli Taul on noor Pärnust pärit laulja-džässimuusik, kes juuli keskel Soomes Kajaanis rahvusvahelisel noorte lauljate konkursil “Lady Summertime” võitis teise koha.


Eesti Ekspress on aastal 2006 tituleerinud Tuuli Tauli Areeni tulevikutäheks: „Ta on noor, ilus, andekas ja mõistlik. Preili, kes laulab ja kirjutab võrdselt hästi.“ (Mele Pesti, EE Areen 5. jaanuaril 2006.)



Kolm aastat hiljem on ta õppinud aasta Tartu ülikoolis hispaania filoloogiat, paar aastat Tallinna Georg Otsa nimelises koolis laulmist, olnud moeajakirja Avenüü keeletoimetaja ja Raadio Pärnu saatejuht, läbinud edukalt katsed Rotterdami džässiakadeemiasse Hollandis.



„Ma ei tahtnud tegelikult sinna üldse minna,“ pihib Tuuli, kui viimasest, Soome konkursist räägib. “See oli järjekordne asi, mis oli justkui kingitus ja kohustus üheaegselt, lootsin isegi, et hilinen lennukile, aga ... see tulemus üllatas mind ennastki, tõepoolest.“



Osalemise sellel võistlusel sai ta auhinnaks kevadel rahvusvahelise noorte džässiartistide konkursi “Nõmme Jazz” võidu eest.



„Olen praegu tegelikult väga väsinud,“ tunnistab ta. “Arvan nüüd aru saavat ja tundvat, kuidas kõik, ka hea, peab tulema mõõdukalt. Me igatseme alati napsata seda peaaegu käeulatuses olevat vilja, mille kättesaamine tundub olevat õndsuse tipp. Nüüd, mingitele unistustele lähemal olles saan aru, kui olulised on need unistused ja tegelik vaikne elu selle kõrval. Tänulikkus. Edasimineku võimalus. Mitte unistus peos, mis siis puuri panna ja tühjana edasi elada. Ja ega kõik kättesaamatu ole veel täiuslik. Aga seda ei taipa kunagi enne, kui oled vilja ikkagi ära napsanud.“



Tööd on Tuulil olnud viimasel poolaastal palju, nädalapäevad tagasi astus ta üles Endla teatri džässikohvikus mehise kvartetiga, kellega kokkumäng tundus klappivat ja fiiling sündis: vahetu Tuuli esitas nii oma lugusid kui džässiklassikat. Muu hulgas tuli esitusele lugu „Helisevast muusikast“, nimelt „Minu lemmikasjad“ džässivõtmes.



Põhikohaga muusik


Tuuli, mis on teie lemmikasjad? Noor laulja on hetkeks nõutu ja ütleb, et ei olegi sellele mõelnud. „Aga mulle meeldib väga süüa, eriti magusat,“ kinnitab ta.



Oleme valinud kohtumiseks džässikohviku. Tuuli tellib tassi teed ja tõmbab ennast mõnusalt kohviku nahkdiivanile kerra. Kui küsin, kas ta on kirjanik, kunstnik, laulja või otsija, tuleb vastus kiiresti: muusik.



Kirjandus ja kõik muu tuleb tema sõnutsi vooluna. See olevat kättevõtmise küsimus. Tuuli ütleb, et kui ta võtaks kirjanduse põhjalikult ette, harjuks ära ja looming läheks tänu järjepidevusele paremaks, aga praegu on rõhk muusikal.



Tuuli on olnud noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk autor, peale selle on ta töötanud keeletoimetajana. Küsimust meedia keelekasutuse üle pareerib ta sellega, et pole ammu ajakirjandusega kursis: netist lugeda ei meeldi, aga paberkandjaid pole võimalust jälgida.



„Keel muutub, peabki muutuma, aga minu meelest on väga vaja konservatiivseid keeletegelasi, näiteks Mati Hint jättis hiljutisel keelekonverentsil vapustava mulje. Selliseid fanaatilisi inimesi on väga vaja, nad hoiavad mingil moel ühiskonda üleval, mitte ainult keele valdkonnas, vaid laiemas tähenduses. Minu enda kõnekeelgi on vahel hullem kui varateismelisel, aga hästi oluline on, et inimesed huvituks keelest, eriti emakeelest, et ei oldaks ükskõiksed selle suhtes, kuidas keelt kasutatakse,“ räägib Tuuli. „Keelega saab mängida ikka ainult see, kes seda väga hästi valdab,“ on ta kindel.



Kirjutav laulja


Tuulis on peidus keeletundlik inimene. Kui ta kirjutab laulu, loob ta sellele ise teksti. Enamgi: sellekevadine Tartu kirjandusüritus “Prima vista” pakkus Tuulile võimalust esitada oma laulude vahel enda luulet. Selle ettepaneku vastu võtnud, luges ta raamatukogus köidete viisi eesti luulet, nii et argipäev ja -keel hakkas luulevormi kippuma.



„Sai minust nüüd laulev luuletaja või luuletav laulja, täpsemalt kirjutav laulja …, aga kogemus tõi veendumuse, et see on see, mida kindlasti veel teha tahaks. See oli eneseleidmine,“ mõtiskleb ta.



Tuulile meeldib väga oma luulet ise esitada, põnev on jälgida, kuidas mõtted sõna ja muusika kaudu mõjule pääsevad. „Ma pole selles suhtes puhas džässimuusik, mulle on olulisem omalooming ja kirjanduse ning muusika kooskõla,“ märgib noor laulja. „Aga mind tituleeritakse džässimuusikuks nii sageli, et julgen seda viimasel ajal isegi teha, kuigi džässi kuulan iseenesest vähe, mulle meeldib kuulata hoopis Eesti muusikuid: Tõnis Mäge, Riho Sibulat ja teisi.



See, et tegelen nii kirjanduse, muusika kui kunstiga (Tuuli sai katsetega sisse Tartu kõrgemasse kunstikooligi, kuid loobus sellest Otsa-kooli kasuks, I. R.), on nii minu õnn kui needus. Ma ilmselt jäängi nende alade vahele heitlema. Ma ei saa öelda, et muusika on mu elu, on veel palju muud.“



Tuulile meeldib väga lugeda. Umberto Eco „Reis hüperreaalsusesse“ on kirjandusteos, mida ta viimati nautis. Kuna aga valitud raamatud kipuvad olema tihti depressiivsed, siis raskel perioodil väldib ta lugemist. „Loomeinimesed kipuvad valama oma valu loomingusse, sama võib minu puhul täheldada. Samal ajal ei ole see eesmärk omaette. Küll meeldib mulle irooniline maailmapilt,“ selgitab kirjutav laulja.



Laululooming on olnud Tuulile tellimustöögi. Talle meeldib tegelikult, kui vahel antakse raamid ette ja peab nii-öelda välja ujuma. Aga suurem osa lugusid on sündinud ikka kurbuse või nukruse või otsingu ajel.



„Džäss on nii improvisatsiooniline, et võib päris hulluks kätte minna, ja samal ajal žanrina ääretult teoreetiline, mida kuulajad tihti ei usukski. Ise olen sõnastanud selle, miks õpin džässi, et stiililiselt vähem eksida, selle kaudu tuleb vabadus,“ räägib Tuuli.



Täiusetaotlus sunnib olema põhjalik. Süvenemine on üks olulisemaid asju: ühtki asja ei saa armastada ega vihata, kui sellesse ei süveneta, on Tuuli veendunud.



Maailm seisneb inimestes


Tuuli on otsiva vaimuga, aiman temas eksistentsiaalseid mõttekäike ja püüdu sõnastada ennast ja oma kohta elus. Küsimusele, mida tema arvab inimeseks olemisest, vastab ta, et maailm seisnebki inimestes.



„Me hoiame oma elusid üleval inimsuhetega, mitte millegi muuga. See kõlab triviaalselt, aga inimeseks olemine ei ole muud kui suutmine hoida ja hoolida,“ teab noor naine. „Viimasel ajal olen palju õppinud sellest, et kui käid ikka tõsisest valust läbi, saad aru, kui tühised on 95 protsenti igapäevamuredest.”



Kirjutama ja laule looma paneb Tuulit eelkõige sisemine sund. „Ükskõik, mida ma loomeinimesena teen, sealjuures mõeldes, et see kukkus küll kehvasti välja, on sellel alati kusagil lugeja-kuulaja, vastuvõtja. Tuleb osata näha seda, et iga inimene loeb etteastest-loomingust midagi välja enda jaoks,“ on ta kogenud. Artist võib tunda laval üht, aga publik saalis hoopis teist, sellega tuleb arvestada.



Erakordne aeg


Tuulil on praegu erakordne aeg: palju tööd, kontserte ja konkursse. Ent väsimus kipub seda varjutama. „Kõik head asjad, kui sa neid liiga palju teed, muutuvad rutiiniks. Näiteks olen sõitnud läbi nii palju ilusaid Eestimaa kohti, aga ma olen sellest nii väsinud, et ei suuda neid enam nautida,“ on tal kahju.



Tegelikult peaks inimene elama pidevas laadimisseisundis. Tuuli tunnistab, et on varem teinud vea, kõrvaldades väikesi asju oma elust põhjendamatu askeesi või raami nimel. Aga just lihtsaid asju - hetki sõprade, perega - on vaja, et ennast laadida.



Tuleviku suhtes on Tuuli napisõnaline. „Julgen aastaks asjalikud mõtted eemale lükata, unistus õppida kirjandust ja graafilist disaini jääb,“ räägib ta. Praegu otsib Tuuli oma õpinguteks Rotterdami džässiakadeemias toetajaid, seejuures on konkursivõidud ehk abiks.



Pilku kaugusse suunates arvab Tuuli, et tegelikult on elus kõige tähtsam inimlikkus. „Ma ei tea, kui poolikuks jääb inimene, kui tal on armastus, aga hingelähedast tööd ei ole, vastupidi on poolikus kindel,“ teab laulja.

    Tagasi üles