Kuidas Eesti soetas omale tipptasemel allveelaevad

Allveelaevad Lembit ja Kalev eelmise iseseisvuse ajal Pärnu sadamas. Laevade tehnilised lahendused pakkusid NSV Liidu konstruktoritele huvi veel 1950. aastate lõpul. Arhiiv

FOTO: parnupostimees.ee

Briti kuninganna Elizabeth II riigivisiidi järellainetuses meenutame veel ühte episoodi Eesti–Ühendkuningriigi sõjalisest koostööst, kui Eesti soetas 70 aastat tagasi brittidelt kaks tipptasemel allveelaeva.

7. juulil 1936 lasti Inglismaa läänerannikul Barrowin-Furnessi linnas asunud firma Vickers & Armstrongs Ltd. dokis vette Eesti allveelaevad Kalev ja Lembit.

Vabadussõjas olulist osa etendanud Eesti merevägi osutus rahuajal noorele riigile küllalt raskeks majanduslikuks koormaks. Vabadussõja ajal juhuslikult saadud laevad nõudsid ülalpidamiseks suuri kulutusi ja samal ajal olid need merepiiride kontrolli all hoidmiseks väheefektiivsed. Alla aasta pärast Tartu rahu sõlmimist tegi kaitsekomisjoni esimees Johan Laidoner riigikogule ettepaneku muretseda Eesti kaitseväele allveelaev.

Ettevalmistused allveelaevade soetamiseks

1923. aastal koostas merejõudude juhataja Hermann Salza eesistumisel moodustatud komisjon tehnilis-taktikalised tingimused ja määras, millistele tehniliste nõuetele peaks tulevane Eesti allveelaev vastama. Samal ajal tegutses Salza energiliselt, selgitamaks ehitustingimusi Euroopa riikides. Ta uuris Koplis kunagises Vene-Balti tehases pooleli jäänud allveepaatide kerede lõpuni ehitamise väljavaateidki.

1926. aastal suutis tolleaegne sõjaminister Jaan Soots leida võimaluse koolitada kaht tulevast allveelaevakomandöri Inglismaal. Need olid leitnandid Alfred Pontak ja Ferdinand Schmiedehelm, mõlemad haritud ja Vabadussõjas osalenud, korraliku merepraktikaga ohvitserid.

Viibides 1926. aasta 14. augustist kuni 1927. aasta 8. juunini Inglismaal, õppisid nad mitmel kursusel ja sõitsid mitu kuud Inglise allveelaevadel. Nende meeste teadmised osutusid hiljem määravaks Eesti allveelaevade tellimisel-ehitamisel.

1933. aastal tutvustas Johannes Santpank (hiljem Eesti merejõudude juhataja) ajakirjas Merendus Eesti avalikkust ehitatavate allveelaevade tehniliste ning taktikaliste omadustega.

Samal aastal müüdi Eesti mereväele kuulunud miiniristlejad Lennuk ja Vambola. Nende meeskondadest valiti välja paremad allohvitserid, kelle palgad säilitati, ning suunati nad õppima Eesti mereväe laevastiku täiendamiseks ettenähtud laevadele meeskondade ettevalmistamise kursustele.

21. detsembril 1933 võttis riigikogu vastu ”Kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi määramise seaduse“, 12. detsembril 1934 sõlmiti ehitusleping kahe allveelaeva ehitamiseks Inglise firmaga Vickers & Armstrongs Ltd., mille tehas asus Inglismaa läänerannikul Barrowin-Furnessi linnakeses.

1935. aasta jaanuaris sõitsid allveelaevade ehitustööd jälgima Eesti järelevalvekomisjoni ohvitserid ja mõni allohvitser. Komisjoni juhtis merejõudude baasi insenermehaanik Strobel ja sinna kuulusid veel tulevased allveelaevade komandörid Pontak ja Schmiedehelm, nende abid Verner Puurand ja Richard Kokk ning insenermehaanikud Verner Käpp ja Voldemar Jakobson.

Juunis 1935 pandi paika allveelaevade kiilud. Seejärel hakati ehitusele saatma tulevasi allveelaevade meeskonnaliikmeid - allohvitsere. Esimestena saabusid tehasesse pootsmanid Jakob Väin ja Herbert Kadajas.

Kalevi ja Lembitu sünnipäev

Eesti allveelaevade sünnipäevaks loetakse nende vettelaskmise päeva. See toimus 7. juulil 1936. Esimesena ristiti allveelaev tehasenumbriga 706. Šampanjapudelit vastu laevakorpust puruks lüües lausus laeva ristiema, Eesti Inglismaa saadiku abikaasa proua Schmidt: ”Mina nimetan sinu nimeks Lembit. Olgu sinu tegevus õnnelik ja edukas. Jumal kaitsku kõiki, kes sinul teenivad!“ Laeva ahter puudutas vett kell 13.07.

13 minutit hiljem libises vette allveelaev Kalev, mille ristimisel kordus sama tseremoonia.

60 aastal hiljem, ristides 22. detsembril 1995 piirivalvelaeva Pikker, lausus Tallinnas täpselt samad sõnad Eesti Vabariigi presidendi abikaasa Helle Meri.

Laevade vettelaskmine ei tähendanud veel ehitustööde lõppu. Need jätkusid koos katsetuste ja treeningsõitudega. Tehasemeeskondade kõrval osalesid katsetustel erariides Eesti ohvitserid ja allohvitserid.

Mereväe mundritesse rõivastusid meeskonnad allveelaevadele Eesti mereväe lippude heiskamise päeval, mis loeti Eesti Vabariigile kuuluvate allveelaevade navigatsiooni alguspäevaks. Kalevil oli see tähtis päev 12. märtsil 1937 ja Lembitul 14. mail 1937.

Järgnesid iseseisvad sukeldus- ja torpeedode otsimise harjutused Inglismaa vetes. Allveelaev Kalev asus koduteele 25. mail 1937 ja saabus Tallinna 1. juunil. Lembit lahkus Gravesendist sama aasta 3. juulil ning jõudis Vilsandi tuletorni alla 8. juulil. Seal korrastas meeskond laeva ja ”linnukuningas“ Toom kostitas mehi sauna, piima ja rukkileivaga. Tallinna miinisadamasse jõudis Lembit 9. juulil 1937.

Saabumine Eestisse

Inglismaalt jõudsid allveelaevad Eestisse mittetäielike meeskondadega. Mõlemal laeval oli neli ohvitseri ja 21 üleajateenijat-allohvitseri, kokku 25 meeskonnaliiget. Koosseisudes oli ette nähtud neli ohvitseri, 26 allohvitseri ja kaks madrust-ajateenijat. Tallinnas komplekteeriti meeskonnad täielikult ja laevad hakkasid tegelema suvise õppekavaga.

Kuid kõigi vajalike tehniliste seadmetega polnud allveelaevad siis veel varustatud. Puuduva kajaloodi, allveetelegraafi ja hüdrofonid paigaldas Saksa firma Atlas-Werke A.G septembris-oktoobris 1937, mille järel Eesti-poolne komisjon asus neid firma esindajate osavõtul katsetama.

40millimeetrised Boforsi õhutõrjesuurtükid paigaldas Rootsi firma laevadele alles 1938. aasta septembris. Aasta lõpuks olid mõlemad allveelaevad nii seadmete kui meeskondadega komplekteeritud.

Eesti allveelaevad olid universaalsed

Allveelaevad Kalev ja Lembit olid oma ehituselt ja relvastuselt täiesti sarnased ning ehitatud ühe ja sama projekti järgi. Paljud mehhanismid, konstruktsioonid, sõlmed ja detailid kopeerisid Inglise allveelaevade omi, kuid tervikuna olid nad Kalevi-tüüpi. Nii nimetatakse neid tänapäeval maailma sõjalaevu käsitlevas erialakirjanduseski.

Enne Teist maailmasõda oli maailmas sadu allveelaevu. Kuid selliseid, mis samal ajal olid varustatud nii torpeedode kui veealuste ja -pealsete miinide veeskamise seadmetega, oli ainult mõnikümmend. Viimasena mainitute hulka kuulusid Eesti allveelaevadki, olles oma ehitamise aastatel ühed moodsamad ning kõrgel tehnilisel tasemel. Isegi nii kõrgel, et mõni tehniline lahendus pakkus veel 1950. aastate lõpul NSV Liidu konstruktoritele suurt huvi.

Suuruse ja tegutsemiskauguse poolest jagati allveelaevu kolme klassi: suured ehk ookeaniallveelaevad, keskmised ehk rannikumerede ja väikesed, päris lähedase tegutsemisega allveelaevad. Kalev ja Lembit kuulusid keskmiste hulka, olles võimelised tegutsema kogu Soome lahes ja Läänemeres. Relvastuse, kiiruse ja sukeldumissügavuse poolest kuulusid nad igati keskmisse klassi. Peale selle võisid nad veesata miine, olles sõjalises plaanis seetõttu eriti universaalsed.

Maailma mastaabis on kaks allveelaeva muidugi meeletult vähe. Läänemereski oli kaks väike number, kui seda võrrelda NSV Liidu ja Saksamaa Läänemeres paiknenud allveelaevade arvuga. Võrreldes Eestit aga naaberriikidega, ei olnud kaks moodsat allveelaeva sugugi tühine suurus. Soomel oli neid viis, Lätil kaks ja Leedul polnud ühtegi.

Eesti allveelaevade veeväljasurve pealvee oli 665 tonni ja laeva pani liikuma kaks 600 hobujõulist diiselmootorit. Need võimaldasid maksimaalkiiruseks 13,7 sõlme. Tavaliselt sellist kiirust ei kasutatud ja ökonoomseks loeti kaheksa sõlme.

Meeskonda kuulusid neli ohvitseri, 26 üleajateenijat-allohvitseri ja kuni kolm ajateenijat-madrust. Olmetingimused, võrreldes näiteks Saksa allveelaevadega, olid Eesti allveelaevadel enam kui rahuldavad.

Õhutagavara jätkus vee all viibimiseks 24 tunniks. Kütuse ja proviandi varu lubas autonoomselt tegutseda 30 päeva.

Muude heade omaduste kõrval olid laevadel tugevdatud vöörid ja vööd ümber korpuse. Talveks paigutati allveelaevad sadamasse, kus neid elektri ja soojusega varustati kas kaldalt või emalaevalt. Ühel aastal oli selleks jäälõhkuja Suur Tõll.

Talv oli ette nähtud remontideks ja õppusteks. Torpedistid töötasid Eesti merejõudude baasi torpeedotöökojas. Laevadel oli ööpäevane vahtkond eesotsas vahiohvitseriga, kuid meeskonnad tavaliselt laevadel ei elanud. Seda tehti vaid pikemat aega merel olles või võõrastes sadamates. Talvel tuldi laevale ainult tööpäeva ajaks.

Aastad 1939 ja 1940

Selline elu lõppes järsult 19. septembril 1939. Sel päeval seati kõik laevad täielikku sõjalisse valmisolekusse, meeskonnad asusid laevadele ja ootasid käsku lahingutegevuseks. Käsk jäi tulemata, kuid laevade valmisolek püsis jäätulekuni.

1940. aastal algas navigatsioon tavalisel ajal - 15. mail. Loksale, oma tavalisse suvisesse baasi, alustas Kalev teed koos allveelaevade divisjoni kuuluva vahilaevaga Pikker 6. juunil. Lembit oli dokis ja tema periskoobid vajasid parandamist.

NSV Liidu laevad jälgisid ja pildistasid häbenemata Eesti laevade asukohti. 17. juunil andis merelaevastiku ülem käsu alustada kõikidel laevadel sõja-päevaraamatu pidamist. Kuid juba sama päeva varahommikul olid NSV Liidu väed alustanud Eesti okupeerimist. Punalipuline Balti laevastik (PBL) kiirustas Eesti laevade ülevõtuga, et vältida nende pagemist mõnda teise riiki.

1940. aasta 21. juuni juunipöörde järel valitses mereväes suur segadus. Ühelt poolt eksisteerisid Eesti NSV merejõud, teisalt olid kõik laevad PBLi kontrolli all. Väliselt hakkas toimuma olulisi muutusi.

President Päts andis 13. juulil 1940 välja väeosade komiteede seadluse. Selle täitmiseks väljastas sõjavägede juhataja kindralmajor Jonson 17. juulil käskkirja, mille järgi hiljemalt 20. juuliks tuli moodustada kõigi merelaevastiku allüksuste ühine sõjaväelaste komitee.

30. juulil andis merejõudude juhataja kõigile laevadele korralduse, millega keelas mereväelastel Vabadusristi kandmise ja märkida isikute nimede juures Vabadusristi omamist. Sõjaminister kindralmajor Rotberg kohustas aga oma 1940. aasta 1. augusti käskkirjas viisakusväljendi ”härra“ asendama sõnaga ”seltsimees“.

6. augustil 1940 vahetati laevadel lipud. NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu võttis 13. augustil 1940 vastu otsuse, et PBLi on teiste hulgas lülitatud allveelaevad Kalev ja Lembit. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV rahvakomissaride nõukogugi vastu otsuse, et ENSV merejõud antakse üle täielikult ja ainult PBLi koosseisu.

1940. aasta 1. septembril mindi üle NSV Liidu toidunormidele ja 15. septembrist loeti kehtivaks NSV Liidu töölis-talupoegade sõjamerelaevastiku määrustik. Sellega oli Eesti Vabariigi merejõudude allveelaevade Kalev ja Lembit tegevus lõppenud.

Tagasi üles
Back