Teatrikunstnik Silver Vahtre loob aega ja ruumi

Silja Joon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teater on Silver Vahtre kunstnikuloomust jõuliselt mõjutanud. “No eks ma mõjun vastu ikka ka,” muigab ta. Urmas Luik
Teater on Silver Vahtre kunstnikuloomust jõuliselt mõjutanud. “No eks ma mõjun vastu ikka ka,” muigab ta. Urmas Luik Foto: parnupostimees.ee

Kui lavastuse eelarve ei luba ehitada lavale lossi, maalib Vahtre imekena lossi kangale. Kõik peab olema nagu päris ja rohkemgi veel, usub kodulinna teatri peakunstnik Silver Vahtre.

Endla teatrimaja on Vahtrele kodu ja kindlus. Tema voodi asub otse joonestuslaua kõrval, kus sünnivad lavakujunduste kavandid ja kostüümijoonised.

“Mulle meeldib Tartust Pärnusse tööl käia,” leiab Vahtre, kes parajasti kujundab muinasjutulist lasteetendust.

Sebimist on üksjagu. Hiigellossid trükitakse materjalile Tallinnas ja Tartus, kuningapere ja Põrguneitsi rõivad on juba kokku traageldatud, peakangelase ratsut alles viimistletakse.

“Ester Kivinurm on Eesti parim juurdelõikaja,” lausub Vahtre õmblustöökotta sisenedes ja lisab, et Endlas on maailma parim õmblustöökoda. Teadagi, teatrilummus sünnib meeskonnatöös ja tagatubades.

“Ega inimesed tule teatrisse kujundust vaatama,” muigab Vahtre tagasihoidlikult. Talle meeldivad kujundused, mis ei suru peale, ei karju, on iseenesestmõistetavad. Lavastaja teab, mida ta tahab lavastusega vaatajale öelda. Kunstnik lähtub lavastaja ideoloogiast ja tekstiraamatust. Või muusikast. Seda näiteks ooperi- ja operetikujunduste puhul. Helilooja annab siis kujundajale ajastu ja stiili võtme.

Lapsi ei tohi petta

Niisiis on 28. aprillil Endlas esietendust oodata. Tiit Palu toob lavale haarava seiklusloo Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ainetel. “Muinasjutt Põhja konnast ja printsessist” kõneleb kuningriiki tunginud hirmuäratavast Põhja konnast, kes sööb printsesse. Koletise võitmiseks peab julge poiss kätte saama kuningas Salomoni võlusõrmuse. Selle valdajaks on aga verejanuline Põrguneitsi.

“Mõtlesime, et teeme muinasjutu, mis on muinasjutuline, mitte stiliseeritud ja vaese lavaga, vaid ikka värvilise ja piltidega,” kõneleb Vahtre kukalt sügades.

Taustsüsteem sünnib Günther Reindorfi ainetel, sest Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud” on kõige tuntumaks saanud just tema illustratsioonidega.

Kuningaloss ja linnavaade on laenatud otse Reindorfilt. Vahtre näitab papist kujundusprojekti, mis kujutab endast teatrilava väikest mudelit. Seal katsetab ta, kuidas lavaplaanid tõusevad ja langevad, kas need on publikule nähtavad. See on paras nokitsemine, kuid annab hea ettekujutuse, kas kõik ikka klapib.

Lavastaja ja kunstniku koostöö sünnib siis, kui nad mõtlevad ühtemoodi. “Leidsime, et Põhja konna kostüümid võiksid alla commedia dell’arte stiilis etnograafilise kallakuga,” ütleb Silver Vahtre kaustikut lapates, kus rivis kuninglikud rüüd.

Teadlased ja kunstnikud

Silver Vahtre on üles kasvanud Tartus. “Joonistamine ja maalimine pakkusid mulle nii palju huvi, et kaalusin keskkooli mineku asemel kunstikooli. See oli vist ainus kord, kus ajalooprofessor Vahtre sekkus minu ellu ja ütles, et ei, ära seda nüüd küll tee,” meenutab Silver Vahtre. Et see on üldisel tasemel vilets kool.

“Käi ikka korralikus koolis,” soovitanud Sulev Vahtre pojale. Isa viis ta seejärel kokku Kaljo Põlluga, kes oli tollal Tartu ülikooli kunstikabineti juhataja. Noormees võis seal käia vabal ajal ning joonistada ja maalida nii palju, kui kulus.

Põllu ütles ühel hetkel, et parim koht, kus võiks kunstiõpinguid jätkata, on kunstiinstituut ja disaini eriala. See oli toona uus ala, seotud värskete ideede ja inimestega. Oma valikut pole Silver Vahtre kahetsenud.

Poja kunstianne üllatanud vanemaid üksjagu. Põhjasõja-eelsesse aega ulatuvas teadaolevas sugupuus puuduvad sellised kahtlased kunstniku kalduvustega inimesed, mõtisklenud isa. Välja arvatud hõimlane ja meisterlik graafik Paul Luhtein. Luhteina isa olnud korralik taluperemees, kes keelanud pojal kunstiõpingud. Alles siis, kui pere sai ootamatu päranduse, öelnud talunik: “Kui sa just tahad vurleks hakata, siis mine.” Selline legend.

Silver märgib, et ajaloolane sai hoopis tema nooremast vennast, ja kui ta teatrikunstnikuna jääb ajalooga kimpu, pöördub ta ikka nõu küsimiseks isa ja venna poole.

Mängu astub teater

1971. aastal astus Vahtre kunstiinstituuti disaini õppima. Noort disainikateedrit juhatas Bruno Tomberg, õppematerjale oli vähe ja palju tuli tudengitel ise leiutada. Tootedisainereid kõigist ei saanud, ometi on selle kateedri lõpetanud niisugused tuntud loovisikud nagu Andres Tolts, Ando Keskküla, Sirje Runge, Villu Järmut, Jüri Kask.

Juba õpingute ajal oli selge, kellel on eeldusi töötada ettevõtte büroos ja süveneda tootearendusse või kel sobib asuda lennukalt installatiivset kunsti looma, kuhu kuulub otsapidi ka teatrikunstniku amet. Toona ei tulnud Vahtrel pähegi, et ta asub kunagi lavakujundusi looma.

Instituudi lõpetamise järel töötas Vahtre kunstnikuna aastaid tollases Tallinnas asuvas kunstikombinaadis ARS. Seal tuli täita kõige mitmekesisemaid tellimusi – teha graafilisi töid, näituse-, ruumi- ja reklaamikujundust, disainida tooteid. Sel ajaperioodil astus Vahtre näitustel üles graafikuna ja osales kunstnike liidu plakatisektsiooni tormilistes tegemistes. “Ühiskond tegi siis vapustavaid tagurpidikäike. Mulle kui kunstnikule tähendas see periood uljast eneseleidmist. Kodanikuna kogesin masendavat,” märgib Vahtre.

1990. aastatel kutsus toonane Tartu linnavalitsuse kultuurinõunik Linnar Priimägi kunstniku Tartusse linna peakunstnikuks. “Tartu nii nagu Pärnugi on tunduvalt parem koht elamiseks kui Tallinn,” usub Vahtre. Muide, lõbusa mälestusena Silver Vahtrest kui linnakujundajast on tartlastel kõndimiseks Emajõe-äärne 5000 jänesesammu pikkune jäneserada - legendi mõtles välja kirjanik Mart Kivastik.

Teatrikunstniku tööga sattus Vahtre silmitsi Tallinnas. Esimene lavakujundus sündis pooljuhuslikult, järgmised oodanuks juba nagu oma järjekorda. “Teatris võib kavandada teemakohaselt ruumi, kasutada materjale, värve ja valgust, tulemus viiakse ellu, seda saab korrigeerida ja selle eest makstakse ka! See on ju vapustav,” tõdenud mees esimese töö järel. Teater meeldis väga, oli lõbus ja mänguline.

Nüüdseks on Silver Vahtre kujundanud ligemale sada etendust. Külaliskunstnikuna on teda kutsunud etendust kujundama lavastajad Raivo Trass, Andres Noormets, Merle Karusoo, Kaarel Kilvet, külalislavastajad Thomas Wiedenhofer ja Hannu Heikinheimo.

Praegu ongi Vahtre koos valgustaja Margus Vaiguriga Helsingis, kus täna mängitakse kesklinnas Vahtre kujundatud vabaõhulaval Kristuse kannatuslugu.

Tagasi üles