Kaitsealused puud, kivid ja rändrahnud läbivad nimekirja kontrolli

Kalevipoja vestitasku kivi ehk Võnnukivi lebab Pärnu jões Urumarja spordikeskuse lähedal, kivi ümbermõõt on 22 ja kõrgus viis meetrit. Foto: Urmas Luik

Pärnu maakonnas on mitu kaitsealust looduse üksikobjekti ehk maakeeli puud ja rahnu, mis on hävinud või mille looduskaitseline väärtus on ajaga kadunud. Enne otsustamist, kas objekt kaitse alt maha võtta või muuta andmebaasides infot, on tarvis nii asjatundjate kui maaomanike ja huviliste hinnangut.

Näiteks on asjatundjate arvamuse kohaselt hävinud Arametsa tamm, Paisu tammed, Asuja jalakas ja künnapuu, Veelikse hiiepärn, Muraka küla kaheharuline pärn, Veerise tamm, hall lepp, kuuskede kuningas, Kivilaane ussikuusk, vitskuusk, aga ka Pärnu Kooli tänava pärn.

Keskkonnaregistrisse ei ole kantud Pärnus Alevi kalmistu kaitsealuste tammede ja pärnade täpset asukohta, need ei paista teiste puude hulgast välja. Eksperdid jõudsid arvamisele, et kalmistul pole silmapaistvaid puid, mis peaksid looduse üksikobjektina kaitse all olema.  

Keskkonnaministri määruse "Pärnumaa looduse üksikobjektide kaitse alla võtmise otsuste kehtetuks tunnistamine" eelnõus ongi kirjas, et tühistada tuleb Pärnu linna täitevkomitee 13. novembri 1981. aasta otsuse number 348 punkt, millega kaitse alla võeti Kooli tänava pärn ning tammed ja pärnad Alevi kalmistul.      

Korrastamine

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni kaitseplaneerimise spetsialist Moonika Ani räägib, et kaitsealuste looduse üksikobjektide tegeliku olukorra väljaselgitamine algas keskkonnaministeeriumi ärgitusel ning on olnud menetluses ligi neli aastat. Pärnu maakond on selle tööga võrdväärses etapis Järva- ja Läänemaaga, mujal on nimekirjade korrastamisega kas ühele poole jõutud või alustatud.

Pärnu maakonnas kehtivad näiteks sõjaeelse vabariigi aegne sotsiaalministri otsus 4. märtsist 1939, millega kaitse alla võeti nüüdseks kuivanud Arametsa tamm. Samuti  on jõus hariduse rahvakomissari 22. veebruari 1941 otsuse punkt Kihnu Kassikivi kaitse alla võtmise kohta. Ekspertide hinnangul ei ole sellel rändrahnul enam looduskaitseväärtust.

Juriidilist jõudu ei ole kaotanud hulk muidki käskkirju-otsuseid, mis pikendavad kaitsealuste üksikobjektide nimekirja, kuigi mitukümmend aastat pärast nende sinna kandmist on parimal juhul vaadata kuivanud puu.

"Meie töö on seni seisnenud selles, et tegime väljavõtte keskkonnaregistrist Pärnu maakonnas kõikide objektide kohta, mis on kaitse all, moodustasime nimekirja puudest ja rändrahnudest ning eksperdid hindasid nende looduskaitselist hetkeseisundit," selgitab Ani. Mööndes, et objekti saab kaitse alt vabastada juhul, kui tunnistatakse kehtetuks õigusakt, millega see kaitse alla on võetud.

"Sellest tulenevalt on viidatud eelnõudes väga vanadele õigusaktidele, kuigi tundub, et need pole enam asjakohased, aga see on juriidika, mida on tarvis täita, kuigi sisuliselt on lähtutud hetkeolukorrast," mainib Ani kui eelnõu koostaja.

Nimetatud eelnõuga plaanitakse tunnistada kehtetuks 16 üksikobjekti kaitse alla võtmise otsused või seadusaktide punktid, mille alusel need on kaitse alla võetud.

Pärnumaa kaitstavate puude looduskaitselist seisundit hindas 2007. aastal ekspert Taimo Aasa ja kivide olukorda 2008. aastal OÜ Poseidon Consult.

Piiranguvöönd

Keskkonnaametil on kavas veebruaris ja märtsis korraldada koosolekuid, et saada avalikult lisateavet objektide hetkeseisundi kohta. Kuna nende puude ja kividega käib kaasas hulk rahvapärimusi, on koduloouurijatel või asjahuvilistel sageli infot, mis keskkonnaameti tööd hõlbustaks.

Maaomanikke peaks koosolekutele tulema ärgitama ja sõna sekka ütlema kohustama keskkonnaministri määruse eelnõu see osa, mis käsitleb kaitstavaid looduse üksikobjekte ümbritseva piiranguvööndi ulatust.

Näiteks on jõus looduskaitse nõukogu 22. mai 1937 aasta otsus, millega Metsavere külas kaitse alla võetud Kaasiku rändrahnu piiranguvöönd on 50 meetrit, sama otsus kehtib Paimvere külas vanapagana lingukivi 25meetrise piiranguvööndi kohta.

Jõus on teisedki 50-70 aasta tagused otsused, millega rändrahnude kõrval on määratletud üksikpuude, puugruppide piiranguvöönd.

Mitu varem võimsalt eristunud kaitsealust puud ja rahnu on ümbruse rääma kasvades, maastiku muutudes või rajatiste lisandudes kaotanud silmapaistvuse.

Moonika Ani jutu järgi oli sõltumatutel ekspertidel ja keskkonnaameti asjatundjatel tarvis lausa vikat kätte võtta, et jõuda mõne rändrahnuni selle asukoha määratlemisel.

"Eraomanikud on andnud ise meile teavet, hiljuti näiteks Häädemeeste vallast, kus maaomanik palus kaitsealuse kivi asukoha uuesti määrata, sest ta kahtles, kas see on õigesti tehtud," mainib keskkonnaasjatundjast vestluskaaslane. "Inimeste huvi tegeliku olukorra registrites peegeldamise vastu on väga suur. Näiteks Kihnus on ühe planeeringuga seoses kahe pärna asukohta täpsustatud, ettepanek on tagada nende kaitse, säilitada vaadatavus ja puud tähistada."

Keskkonnaametist küsivad maaomanikud või vallamaja ametnikud sedagi, mida ühe või teise looduskaitsealuse objekti lähedusse ehitada võib, et koostada pädev planeering.

"Pärnu maakond on asendi poolest väga eripärases looduslikus seisus," tõdeb Ani. "Ühelt poolt mere mõjutusala, teisalt on meil väga palju märgalasid ja metsa, sellest tulenevalt annab loodus ise meile võimalused eriliste loodusväärtuste tekkimiseks. Samal ajal ei saa öelda, et meil oleks üksikobjekte rohkem kui teistes maakondades."

Keskkonnaamet ootab kohalikelt ettepanekuid, missuguseid puid, rändrahne, puugruppe ja muid silmapaistvaid loodusobjekte peaks kaitse alla võtma kas riikliku või kohaliku tähtsusega objektina. Uute looduskaitseväärtusega objektid tulevad kõne alla seda enam, et tegemist on elusolenditega nagu kasvavad puud ja nendega toimub ajas pidevalt muutusi.     

Mitme nimega

Rahvakohtumistel (toimumisaeg vaata www.nigula.ee) tahavad keskkonnaameti töötajad kuulda kohalike arvamust selle kohta, milline nimi on kõige rohkem kasutuses ja otstarbekas kanda keskkonnaregistrisse ja dokumentidesse praeguse mitme asemel.

Nii nagu heal lapsel on mitu nime, on neid paljudel tuntud rändrahnudel. Näiteks Kihnu Liiva-aa suur kivi ehk Kihnu Liivaia kivi, Rehekivi ehk vanapagana lingukivi, Võnnukivi ehk Kalevipoja vestitasku kivi.  

"See oleks küll Eestis esmakordne lähenemine ja pretsedendilaadne olukord, ent me soovime katsetada, teada saada, kas puude, rändrahnude puhul on mõttekas vaid üks nimi registrisse kanda. Soovime selle kohta kuulda rahva arvamust," kinnitab Ani.

Looduse üksikobjekte käsitleva eeltööna alustasid keskkonnaameti spetsialistid õigusaktide analüüsimist. Töötati läbi teadaolevad dokumendid, kus neid on nimetatud kaitse alla võtmise hetkest, ning eri riigikordade ja kaitseala valitsejate ajal uuendatud ja kehtestatud kaitse-eeskirjad. Nii ongi need nüüd viidatud eelnõusse kirja saanud.         

Kultuuripärand  

Kaitstavate looduse üksikobjektide nimekirja korrastamine ja piiranguvööndite määratlemine on vajalik eelkõige maa kasutajatele ja selle tulevikus kasutamise kavandajatele ehk planeeringute koostajatele.

"Maaomanikud ennekõike ja huvitatud isikud, kes kohalikku ajalugu tunnevad, on oodatud koosolekutele Pärnus või maakonnas suuremates keskustes, sest kaitsealustel puudel ja rändrahnudel ei ole ainult loodusväärtus, vaid need on meile oluline kultuuripärand," räägib Moonika Ani.

Tõsi ta on, pärimusi liigub rahvasuus võimsate rändrahnude, tammede ja pärnade kohta üksjagu.

Võtkem või Halinga valla kolm kaitsealust pärna Riinu, Kai ja Mai, mille kohta kõneldakse, et kolm õde läinud endale paremat põlve otsima. Riinu põllepaelad katkenud ja ta jäänud pidama Uduvere külla Pärnu-Jaagupi külje all. Õed Kai ja Mai kõndinud aga edasi, jõudes Vahenurme külla. Oma uutes elupaikades muutunud õed pärnapuudeks ja ümberkaudsed inimesed hakanud neile ohvriande viima.

Pärnad-õed on looduskaitse alla võetud 1959. aastal. Riinu on kasvanud 18 meetri kõrguseks ja 475 sentimeetri jämeduseks, tema juured on kinnitunud tagastamata maasse ja eksperdi arvates on puu ümber vajalik kaitsetsoon 15 meetrit.

Kai ja Mai kasvavad eramaal põlluserval, Kai on 14 meetrit kõrge ja tema ümbermõõt on 308 sentimeetrit ning kõrval kasvab neli "pärnalast". Kaitsealusele puule on haiget teinud inimkäsi, millega on tüvesse naelutatud lauajupid.

Mai on virutanud niisama pikaks nagu Riinu, aga ümbermõõt ulatub vaid 320 sentimeetrini. Kivihunnikus juurdub hädise tervise - õõnsa tüvega Mai kõrval üheksa pärnapuukest. Mõlema Vahenurme pärna kaitsetsoon peaks eksperdi arvates olema 20 meetrit.    

Palju rahvajutte liigub Kalevipoja ja vanapaganaga seotud rändrahnude kohta, kuid nende ümberkõnelemine ei ole siin eesmärk omaette.

"Aga üldjuhul ei saa ühtegi piirkonda või valda eristada, sest ikkagi kogu Pärnumaa, ka väikesed saared ja laiud, on esindatud, igas paigas on oma pühad puud ja kivid," nendib Moonika Ani, teades maakonda kui keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni kaitse-planeerimise spetsialist.