Jõus on teisedki 50-70 aasta tagused otsused, millega rändrahnude kõrval on määratletud üksikpuude, puugruppide piiranguvöönd.
Mitu varem võimsalt eristunud kaitsealust puud ja rahnu on ümbruse rääma kasvades, maastiku muutudes või rajatiste lisandudes kaotanud silmapaistvuse.
Moonika Ani jutu järgi oli sõltumatutel ekspertidel ja keskkonnaameti asjatundjatel tarvis lausa vikat kätte võtta, et jõuda mõne rändrahnuni selle asukoha määratlemisel.
"Eraomanikud on andnud ise meile teavet, hiljuti näiteks Häädemeeste vallast, kus maaomanik palus kaitsealuse kivi asukoha uuesti määrata, sest ta kahtles, kas see on õigesti tehtud," mainib keskkonnaasjatundjast vestluskaaslane. "Inimeste huvi tegeliku olukorra registrites peegeldamise vastu on väga suur. Näiteks Kihnus on ühe planeeringuga seoses kahe pärna asukohta täpsustatud, ettepanek on tagada nende kaitse, säilitada vaadatavus ja puud tähistada."
Keskkonnaametist küsivad maaomanikud või vallamaja ametnikud sedagi, mida ühe või teise looduskaitsealuse objekti lähedusse ehitada võib, et koostada pädev planeering.
"Pärnu maakond on asendi poolest väga eripärases looduslikus seisus," tõdeb Ani. "Ühelt poolt mere mõjutusala, teisalt on meil väga palju märgalasid ja metsa, sellest tulenevalt annab loodus ise meile võimalused eriliste loodusväärtuste tekkimiseks. Samal ajal ei saa öelda, et meil oleks üksikobjekte rohkem kui teistes maakondades."
Keskkonnaamet ootab kohalikelt ettepanekuid, missuguseid puid, rändrahne, puugruppe ja muid silmapaistvaid loodusobjekte peaks kaitse alla võtma kas riikliku või kohaliku tähtsusega objektina. Uute looduskaitseväärtusega objektid tulevad kõne alla seda enam, et tegemist on elusolenditega nagu kasvavad puud ja nendega toimub ajas pidevalt muutusi.