Talvetee viib Manijale hangedest läbi murdma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

”Ikka tuleb teed teha, kus kõige vähem hange on,” kostab Elvi Niit, kaevates teed puukuurini.

FOTO: Urmas Luik

“Mul on kõik kontrolli all,” teatab Manija saare vaht ja Riida talu perenaine Ülle Tamm, kui kohati üle põlve ulatunud hangedest oleme laiu teise otsa välja murdnud.

”Jäin kinni, et rattad välja veaks. Palusin külainimesed appi, üks tuli kahemehesaega, et puid alla panna,” räägib mandrimees Vallo Pärna vastutulelikest manijalastest.

FOTO: Urmas Luik

”Kui sa oled harjunud leiba tegema, teed iga nädal ahjutäie,” ütleb Vilma Havik ja näitab, kuidas levalõemes tainas hommikuse sõtkumise järel pliidisoojas kerkib.

FOTO: Urmas Luik

”Kiku on üks kolmikutest talledest, kolmenädalane,” nunnutab Riida talu perenaine ja saarevaht Ülle Tamm oma lemmikuid.

FOTO: Urmas Luik


“Helistasin Munalaiu sadamasse ja küsisin, kuidas olukord on. Sealt öeldi, et kaks mandriinimest ei tahtnud riigiautot uputama hakata ja tulevad jääd pidi,” räägib Ülle.



Need kaks inimest istuvad saarevahi köögis ja soojendavad nina.



“Alati tuleb jääteega küsida, kuidas olukord on. Mina küsin ka sadamast, mingi jabur pragu või muud võib tekkida,” mainib Ülle ja kallab kohvi kruusidesse.



Šotlased laiul


Tuisupoiste usina tööga on ligi nelja kilomeetri pikkuse ja kolm korda kitsama laiu ainus suur tee sadamast Riidani umbes ja traktor üritab läbimurret meetrikõrgustest hangedest alles kusagil selle ühendusniidi keskpaigas.



“Siin on kõik tuisud, mis on üle Pärnumaa käinud, meilegi oma kuhjad jätnud. Aiad ei ole seganud siiani lumelükkamist, aga selle talve järel on küll nii, et suvel saavad loomapidajad korralduse tõsta üks aiapool teest kaugemale,” teatab Ülle, kelle jutust järeldub, et valla traktori sahk surub lume karjaaiavõrkudele ja pahandus on püsti.



Eelmine maavanem Toomas Kivimägi nimetas Ülle Tamme Tõstamaa valla Manija saare vahiks läinud aasta 15. juunil. Tarmukas naine peab lähtuma ametijuhendist, aga laiuga, kus aasta läbi kerkib 13 suitsu, on tal südamelähedane suhe ja madal valulävi siiajäänute suhtes.



Aga oma arvamus on Riida talu perenaisel Pärnu elugi suhtes, seda öeldes tugineb ta Šoti mägiveiste pidamise kogemusele ja välismaal oma silmaga nähtule.



“Keegi polnud siin enne šotlasi näinud, algul kaevati meie peale, et hoiavad loomi talvel väljas, aga aeg ja elukorraldus muutub ning praktika paneb kõik paika,” räägib ta. “Manija on maastikukaitseala, teeme koostööd looduskaitsjatega rannaniitude hooldamisel. Pole parimaid hooldajaid kui šotlased. Oleks suurepärane, kui need loomad on Pärnu rannaniitudel, ainult enne peavad linnainimesed sealt oma prahi ära koristama.”



Ülle teab, et mujal maailmas on linna igas õunaaias “sellised Šoti või muud lihatõugu pullid” ja kui loom on niidul, maastik elab.



Magus koduleib


Lund kopaga kaugemale tõstes ja sahaga teed lahti lükates on punane ratastraktor rassinud ennast vahepeal tüki maad Papinina otsa poole, kus valge postina kõrgub tuletorn. Lahtilükatud külatee ääres hakkab silmapiirini ulatuval valgel väljal silma punane pearätt ja üle selle lendavad viuh ja viuh lumepilved.



“Ikka tuleb teed teha seal, kus kõige vähem hange on,” teatab reipalt rohuroheliseks värvitud Silla talu perenaine Elvi Niit ja sirutab korraks selga.



Läbi valge külma müüri kühveldab Elvi ennast kõrvalhooneni, kus puukuur ja saun. Kaevata on oma paarkümmend meetrit.



“Kangastelgi mul toas üleval ei ole, aga sokikudumine on pooleli, nii et näpu vahel ikka mingi tööjärg,” seletab Elvi ja viskab mauhti! korraliku labidatäie hüvakätt paarimeetrise hange otsa.



Mõni tare mandri poole soojendab Tooma talu perenaine Vilma Havik pliidisoojas köögis vammuste all kerkimas leivatainast astjas, mille kohta manijalased ütlevad levalõeme. Ahjupuud ootavad ja paari tunni pärast, kui söed parajad, saab Vilma leivad küpsema panna.



“Mis siin keerulist on? Panen eelmisel päeval pangetäie jahu sooja, astja sooja, segan ära, panen tambitud kartulid sisse, et leib pehmem seisaks, peotäie soola ka, lasen õhtuni hapneda, segan jahu juurde. Hommikuni seisab soojas, sõtkun, panen jahu juurde, kerkib jälle,” seletab Vilma. Tavaline nädalategu on neli suurt ja kaks väikest leiba ning kaapekakk lastelastele.



“Parem leib tuleb, ei ole vaja poodi minna,” kinnitab Vilma, kes oli mehega Sorgu saare viimane majakavaht ja tegi sealgi leiba.



“Mine roni nüüd lumega poeni, see meil Pootsis, siit oma kuus kilomeetrit,” ütleb Vilma ja hakkab puid ahju sättima, sest leivategu peab käima täpselt nagu kellavärk.



Pärnumaa suurim rändrahn, Kokkõkivi, on poolenisti lumes. Valge müts peas, istub too 1938. aastal looduskaitse alla võetud 15meetrise ümbermõõduga graniitmürakas liikumatult paigas.



Jäätee lummus


Manija saarekeskuse ukseesine on lumest lahti lükatud ja trepp luuaga hoolikalt puhtaks pühitud. Kui tahtmist, saaks eeskojas jalga puhates soojas olla. Rootsi punasele maalähedasele majale vastandina kerkib edasi minnes lumeväljal erkkollane taastatud maja, millel ümmargused aknad nagu laeval ja taevasse sihtiv klaasist katusega torn nagu kirikul. See on riigikogu liikme ja väikesaari armastava Mark Soosaare talu, mis läinud kevadest võttes on vahepeal oma manijaliku välimuse minetanud.



Sadamas ootavad paadid jääminekut, Munalaid on siit kiviga visata, aga joonelt sinna ei pääse. Kaldalt autolaiuselt lahti lükatud jääteele astudes jäävad jalad kuivaks, kuid ligi kilomeetri kaugusel tee teises otsas on vesi vee peale ulatunud.



Registri järgi on Manija külla sisse kirjutatud 48 inimest, kellest aasta läbi elab seal 25, ülejäänud on poolevinnamehed ja -naised.



Jäine teeriba on detsembrist manijalaste ainus side maaga, kuni päike kõrgemalt käima hakkab ja tugeva kaane veelt kergitab.

Tagasi üles