Kui läinud nädalal ilmus Pärnu Postimehes uudis ”Pärnu linnavõim tahab lampkaste uurida” (PP 26.02), meenus pühendunud apteeker ühest teisest linnast, kes üritas kõigile sokutada viie Tšehhi krooni eest purgikest, et kodanik sinna sisse kuseks ja apteeker saaks seda uurida.
Kõrtsikülastajad saatsid mehikese karmi kojamehe juurde, kes varahommikul end tülitanud apteekrit sõnadega ”Või sina tuled minu kust uurima!”, härjakara käes, mööda linna taga ajas. Apteeker jäi keretäieta, kuna aluspesus kojamees, kel kõiksugu värgid püksist välja kippusid, kongi pisteti. Mine siis veel teise mehe kust uurima!
Linnavalitsuse lampkastide uurimise (huvitav, kes seda tegema hakkaksid?) eeskirja eelnõu taandus volikogus selle esimeseks lugemiseks, sest pealtnäha õilsa eesmärgini (majaomanikud hakaku senisest rohkem kasutama ühiskanalisatsiooni) jõudmisel on komistuskohti. Kas linnavalitsusel on ligilähedaseltki aimu, kui palju on linnas kinnistuid, mis pole ühendatud ühiskanalisatsiooniga?
Kuigi AS Pärnu Vesi arendab Euroopa rahaga Pärnu ühisveemajandust, on juba praegu teada, et see igasse eramajja veel ei jõua. Mida kavatseb linn teha nendega, kes ei saa kuivkäimlast loobuda põhjusel, et praegustes oludes pole raha sellist elujärje parandamist ette võtta?
Enne 1940. aastat kehtisid Pärnus karmid nõuded selle suhtes, millised pidid olema kohad, kus keisergi jala käis, ning millal ja missuguste atribuutidega tohtis neid tühjendada ja kuhu sisu vedada.
Veel 1939-1940 pidi kohalik konstaabel veenduma, et näiteks talumajapidamistes oleks kuivkäimla, mitte ei tehtaks häda põõsa alla või põllule. Järgnenud aeg muutis meiegi kemmergukultuuri, mistõttu vesiklosett on mõnel pool ikka veel tsivilisatsiooni hüve, mitte endastmõistetavus. Seetõttu peab linngi, nagu kolm volinikku soovitasid, toimetama lampkastide uurimist nii, et sellest ületamatut jama ei tõuseks.