Pärnus MTÜ Kodanikujulguse algatatud läinudlaupäevase ümarlaua teema oli vaesus ja rikkus ning eluväärtused, sõna sekka ütlesid ettevõtja Karoli Hindriks ja kaitseministri nõunik Riina Vändre, kes tugines Eesti inimarengu aruandele. Raport koondab tuntud teadlaste koostatud andmestiku ja kirjelduse riigi majandusliku ja sotsiaalse arengu kohta. See on tegelikkuse tõetruu kajastus, mida saavad aluseks võtta otsustajad nii poliitikas kui majanduses.
Kodutute meelispeatuspaik asub Tallinnas Balti jaamas, mis on minu kodukoguduse, Oleviste kiriku lähedal. Pärast esimesi Eestile suurt edu toonud majandusreforme tekkisid tänavatele kodutud inimesed, keda varem Eestis sellisel hulgal ei olnud. Nad tulid kirikusse abi otsima.
Kirikud olid üks väheseid kohti, kuhu neid reaalselt sisse lubati. Mujal peeti kodutut tülikaks kerjuseks, kelle paik on ukse taga. Olevistes küsiti pigem, mida nendega peale hakata, kuna abiotsijaid tuli pidevalt juurde.
Kuna nähtus oli toona ühiskonnale uus, vaatas ühiskond neile tihti põlgusega, et miks nad tööle ei lähe ja selle asemel prügikastides sorivad, mustust tekitavad ja ühissõidukites haisevad. Oleviste inimesed, mina sealhulgas, on püüdnud võimaluste piires abi anda ja probleemile süsteemseid lahendusi otsida.
Numbrites kõlab asi tõepoolest koledasti: peaaegu 80 miljonit inimest Euroopa Liidus ehk 16 protsenti elab allpool vaesuse piiri. Kuid küsimus on pigem selles, mida vaesuseks pidada, kuhu piir tõmmata.
Uuringus osalejad jagavad vaesuse eri kategooriateks: 24 protsendile tähendab vaesus piiratud ressursse, mistõttu ei saada ühiskonna elus täiel määral osaleda. 22 protsendile tähendab see suutmatust võimaldada endale eluks esmavajalikku tarbekaupa. 21 protsenti peab vaesuseks sõltumist riiklikest toetustest ja heategevusorganisatsioonidest ning 18 protsenti vähesemate vahendite olemasolu, kui näeb ette vaesusmiinimum. ELi puhul tervikuna tuleb rääkida rahanappusest tekkinud tõrjutusest, mis ei võimalda ühiskonnaelus võrdselt osaleda.
Vaesust, tõrjutust ja eemalejäämist põhjustavad töötus, sissetulekute ebapiisavus, sotsiaaltoetuste ja pensionide madal määr, puudulik haridus, vaesuses üleskasvamine, alkoholism või muud sõltuvused. Samuti üle oma võimete elamine, kõrged kinnisvarahinnad, nõrk tervis või puue, aga ka lähedaste toe puudumine või diskrimineerimine rasketel hetkedel. See murrab lootuse paremale, tekitab jõuetust.
Arvan, et eelkõige sõltubki kõik meist teiega ehk inimestest, kelle hulgas elame, nende suhtumisest. Riigijuhid vastutavad küll pikaajaliste juhtimisotsuste eest, kuid hoolimise, märkamise ja headuse seeme saab kasvada vaid tugevas kodanikuühiskonnas.
Peame endale aru andma, et me tegelikult ei suuda kunagi kogu maailma päästa, ülearune muretsemine ei kasvata sentimeetritki paremust juurde. Tark on tegelda sellega, mida praeguses majandussituatsioonis on võimalik ja mõistlik ette võtta, sest kogu maailma vaeseid ei jõua keegi kunagi ära toita ega katta.
Võib-olla peaksime kodanikena hoopis mõtlema, miks meie ümber on ikka ja alati vaeseid. Mida teha, et minu ja minu lähedastega nii ei juhtuks? Mida teha, et Eesti ei vaesuks, vaid taas rikkaks saaks? Mida saan ise ära teha, et minu ja mu lähedaste käsi paremini käiks?
Toimetulekutoetuse saajate hulka on lisandunud needki, kelle töötutoetuse maksmine on lõppenud ning kel töökoht ikka veel leidmata. Arvestame, et 2009. aasta jaanuarist kasvas töötus iga nädalaga, jõudes novembriks 100 000 töötu ligidale.
Töötutoetust makstakse keskmiselt kuus kuud. Need inimesed, kelle töötutoetus on lõppenud, on nüüd toimetulekutoetuse saajate hulgas, kuid olgem ausad: 1000kroonise toetusega pole võimalik kohe kuidagi toime tulla. Rõõmustab see, et reaalsete töökohtade loomine on taas päevakorral, kuigi majandus ei kasva nii järsult ja töökohti ei teki nii massiliselt kui millenniumi alguse languse järel, vaid tasa ja targu.
Töötajäämine on igaühele frustreeriv – nii inimesele endale kui lähedastele. Ainuke lohutus on tõik, et inimesed ei jää praegu tööta oma laiskusest või rumalusest, vaid üleilmse majanduskriisi tagajärjel saabunud majanduslanguse tõttu.
Majanduse ümberstruktureerimine ehk muutused on läbi aegade inimestele ebamugavad ja valusad taluda. Kui me muudatustest ei räägi ega julgusta inimesi tõusulainet ootama, lahendusi otsima, pole uuel tõusuajal enam küllaldaselt häid kätepaare järel. Kas on Eestist mujale tööle mindud või on tervis psühholoogiliste üleelamiste tõttu äravintsutatud. Võtmeküsimus on, kuidas hoida inimeste enesekindlust, kompetentsi ja oskusi värskena sel ajal, kui neid tööturul tarvis pole.
Eurole üleminek on üks olulisi samme majanduse käimatõmbamisel: see loob soodsama keskkonna välisinvesteeringutele ja selle kaudu töökohtade tekkele.
Valitsuse ja riigijuhtide poolelt vaadatuna tuleb meil aga usaldada ja loota, et langetatakse parimaid otsuseid. Senised meetmed ettevõtluse toetamiseks ja töökohtade loomiseks on õiged. Hetkeolukord nõuab eelkõige tööpuuduse leevendamist, ettevõtluse elavdamist – parim viis majanduse elavdamiseks on kõikvõimalike tõkete ja takistavate mehhanismide likvideerimine. Mida rohkem on ettevõtjatel väikeseid häid ideid, millega eksportturgudele pääseb, seda paremini riigil läheb. Panustamine ainult ühele või teisele suurele ettevõtmisele võib päeva lõpuks tühjad pihud jätta.
Riigijuhid peavad detailide üle otsustamise asemel tegema pikaajalise mõjuga otsuseid ning need puudutavad peamiselt haridus- ja haldusreformi, tervishoiusüsteemi. Haridussüsteemi eliidikesksus toodab elitaarsust, aga meil on tarvis innustunud ja loovaid inimesi karjerismi edendamise asemel. Haldusreformi vajame eelkõige Eesti väiksuse pärast, see tähendab piiratud ressurssidega enamat kuluefektiivsust ja süsteemselt mõtlevaid ametnikke. Oleme riigina olnud tublid ja paindlikena pingutanud rihma eurotsooni pääsemiseks, kuid ratsionaalsest mõtlemisest on puudu igal tasandil.
Paraku on poliitikutest otsustajad põhiliselt seotud lühikese ajahorisondiga, mistõttu paljude valikud on seotud tagasivalimisega, ellujäämisega poliitilisel väljal, mitte niivõrd riigi jätkusuutlikkuse tagamisega. Siin ei tahaks ühtegi erakonda eraldi välja tuua, kuid inimesed võiksid õppida vahet tegema populismil ja riigimehelikkusel. Riigimehelikud otsused ei ole peaaegu kunagi populaarsed: need kutsuvad üles pingutama ega jaga midagi tasuta. Kuid just riigimehelikke poliitikuid tuleb ära tunda ja neid tagasi valida.
Eesti inimesed ei tohiks poliitikuid nende ellujäämise soovi pärast vihata, vaid peaksid aru saama, kuidas süsteemid on omavahel seotud. Ühisosa kasvatamine on ka inimeste ülesanne. Arusaamine, et väike riik jääb ellu tugeva kodanikuühiskonnana, kus inimesed peale oma kodu ja selle ümbruse hoolivad tervikuna keskkonnast, kus nad elavad, tugevamad aitavad nõrgemaid ega tegele ainult oma elu ega karjääriga.
Ühiskonnad, kus on rohkem kokkuleppeid ja otsitakse konsensust, on oma arengult stabiilsemad ja jätkusuutlikumad, parim näide on Šveitsi Konföderatsioon.
Oleviste hoolekanne lööb iga nädal kaasa EKB (evangeeliumi kristlaste ja baptistide, toim) koguduste liidu sotsiaaltöökeskuse Sõbra Käsi supiköögi töös, nii annetajana kui vabatahtlikega. Plaanis on enne suve korraldada veel üks üritus vaestele ja puuduse käes kannatajatele. Osaleme ka Tallinna sotsiaaltöökeskuse koostööketis, mis igal kevadel ja sügisel korraldab kodutute päeva ja öö.
Peamine eesmärk puuduse leevendamise ja hea sõna levitamise kõrval on ürituse laiem sisu: kutsuda inimesi üles nõrgemaid aitama, oma ebavajalikku kraami ära andma, enda ja lähedaste eest hoolitsema, abivajajaid märkama. Paljud on ära proovinud, et siis käib endagi käsi palju paremini.