Nüüdistants süvendab müstikat

Vestlusi ja tundeid vaid tantsukeeles edasi andes avaneb armukolmnurk.

FOTO: Rünno Lahesoo

Tallinna tantsuteater kutsus teatri viiendal hooajal lavastama Oleg Titovi, endise balletiartisti ja koreograafi, kes viimased aastad on peamiselt töötanud näitlejatega.

Viimane tantsulavastus valmis tal üle kümne aasta tagasi, nüüd oli aeg taas küps. Proovisaali sisenedes võttis Titov peale sõnateatrist saadud teadmiste ja kogemuste kaasa August Strindbergi „Preili Julie“, mille ainetel valmis sensuaalne ja sümboleid täis tantsulavastus.

Lavastuse avavad üüratu, justkui krooniaja sümbolina mällu sööbinud Viiralti tamm, pendelkõikuv habras kiik, veripunane ingelilmutus ja publiku selgroogu mööda elektrit juhtivad akordionihelid.

Kaks naist ja üks mees – justkui klassikaline armukolmnurk, kus õrnemast soost tšellona mõjuv robustsevõitu teenijanna ja viiulina näiv püüdmatus kõrguses rikas peretütar.

Üht kasutab, ent häbeneb, teist ihaldab, ent piinab kirglik-kiretu meesteenija, kes esitab jahmatavalt usutavalt naiste peibutamise igavest mängu. Mees on küünarnukkideni sees suhtealkeemia temperatuuri viimises keemispunktini, demonstreerides hetk hiljem oma tülgastavat suhtumist vastassoosse kui laiatarbekaupa.

Ning mis ühelt poolt justkui loomulik, ent oma silmaga nähes seletamatu – osatäitjad annavad vestlusi edasi tantsides, aga vaiki olles ühtviisi täiesti arusaadavalt nii Strindbergi 19. sajandi lõpu näidendi süžeega tuttavale kui esmakordselt kokkupuutujale.

Klassi- ja seisusevahe, peremees ja ori, vabadus ja kohustused, rahakoti paksus ja tühjus, soovid ja reaalsus – nendest keerukatest põhimõttelisi argielamise erinevusi põhjustavatest tingimustest areneb intriig, kus kodus nii taevasse tõstmine kui kalk ükskõiksus, piirideta flirt ja andekspalumine, endastandmine ja üleolevus, ühteheit ja äratõukamine.

Kas võrdsus loob ja tagab meie ajal õnneliku paarisuhte? Kas hõbelusikas suus sündinu võib maises taevas koha leida kõrvu orvuna kasvanuga?

Või on filmist „Notting Hill“ tuttav tagasihoidliku raamatumüüja ja pimestava filmidiiva suhe muinasjutt, millel päriselus pole kohta, kui siis vaid ajutise kõrvalepõikemängu, kapriisina?

Või vastupidi, kas president Clinton – kõikide ahvatlevate võimaluste valguses – tundis end oma ainuõiges mahlas, arendades romanssi lihtsa elu Monicaga?

Jättes siinkohal nimme pooleli loo puändi kirjelduse, lisan vaid, et tantsulavastuses pole kaalul otseses mõttes ei enamat ega vähemat kui elu ise ja hiljemalt etenduse lõpuks ei pea vaataja häbenema kurkukogunenud klompi.

Kunsti, sealhulgas nüüdisaegse tantsu ülesanne ongi süvendada müstikat, mis Tallinna tantsuteatril selle etendusega igati õnnestub. Oma silmaga võib veenduda koreograafilise tunnetemängu haaravuses 30. märtsil Endla küünis.

„Preili J“ Autor ja lavastaja on Oleg Titov (Ugala).

Tantsijad Xenia Rudakova, Sigrid Savi ja Endro Roosimäe on esitatud küpsete dramaatiliste osatäitmistega Eesti teatri aastaauhindade nominentideks tantsulavastuste kategoorias.

Tagasi üles