Vanaema Lydia on jõudnud 90. verstapostini ja sel puhul istuvad Sääre külas Tanili talu õues lähedased, nende hulgas tütretütar Annely, kes puhkab kodusaarel Pärnu abilinnapea ametist.
Pärnu abilinnapea Annely Akkermann järgib Kihnus kodusaare kombeid
2. august 2010, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlise kihnlasena kannab Annely Akkermann nii tähtsal päeval punase põhitooniga körti, abielunaise tunnusena selle peal kirjut sitspõlle ja heledapõhjalist lillemustriga sitsjakki. Linnasugulased eristuvad varjulise puu all aida ees istujatest silmanähtavalt, sest neil ei ole triibulist Kihnu seelikut.
Tikitud linaga kaetud laua taga keerlevad jutud päevakangelase ümber. Kolhoosi ajal oli ta põllubrigadir (“Naiste brigadir!” – kõlab juubilari vaheleütlemine), Kihnus pandi ju kõike natukene maha, teravilja, kartulit, loomapeeti ja maisi, ühismajandil oli õunapuuaed, karjalaut ja koorejaam.
Kuidas vanaema Lydia leidis vanaisa Timofei leidis? Seletus on nagu varnast võtta.
“Kihnus oli selline mood, et poisid käisid tüdrukutel külas,” muheleb vanaema. “Ta oli kalamees ja hülgekütt ja … igati väärt poiss.”
Saare talu perenaine
Pärnu linnavalitsuse rahandusala abilinnapeal Annely Akkermannil on viimane puhkusenädal. Ta ei ole ettenähtud puhkust jutti välja võtnud, vaid nii, nagu ametikohustused seda sel suvel lubasid.
Kesknädalal askeldab ta Sääre külas Saare talus ja maja- ning õuepidi sebib sugulasi ja saarele saabunud tere ütlema tulevaid tuttavaid. Nende hulgas lustakad Pärnu Poisid (ansambel) ja Estonia orkestri trompetist Priit Aimla.
Meretuulte ja tee poolt varjatud siseõues basseinis lustivad omad ja sugulaste-tuttavate lapsed ning Annely kaasa Viljo Vetik jagab õpetusi, kuidas tehisveekogusse hüpata ja ennast ujumisrõngatagi vee peal hoida.
Pere vanem tütar Anette tuleb elutuppa ja teatab emale, et ta läheb tennist mängima.
Varsti saabub sama teatega noorem tütar Lisette ja lõpuks otsustab ka poeg Edward, et temagi võtab reketi. Nad ei lähe niisama kusagile valget-kollast palli lennutama, vaid kasutavad saare võimalust, korralikku tenniseväljakut, kus lapsi treenib omaaegne tipptennisist Maria Aimre.
“Ma olen põhimõtteliselt vaba kasvatuse pooldaja, lihtne on ju lapsi keelata, et ära tee seda või teist, aga kui nad on 16-17, kust see loomingulisus siis tuleb,” arutleb ennast vahepeal koduselt spordidressi riietanud pereema ja lisab muiates, et ju ta on liiga hea südamega, et neid sundida.
“Lapsed on meil väiksest peale olnud igal pool kaasa, firmaüritustel ja reisidel, nad on kasvanud julgeteks ja iseseisvateks, nüüd läheb Anette esimesena iseseisva elu peale, Tallinna inglise kolledžisse, Lisettel on veel paar aastat Kuninga tänava põhikoolis käia ja Edward õpib Sütevakas,” saab sirgujatele juturing peale.
Kivilaeva reederi maja
Oma kodukatuse sai Annely pere peakohale tosin aastat tagasi, siis, kui nad ostsid Saare talu koha väga viletsas seisus majaga.
“Esivanemate majas elavad isa ja õde oma lastega, meid oli seal 12 inimest koos, elasime viiekesi ühes toas, aga selle maja perepoeg elab Kanadas, nii et koht oli vaba, aasta enne siiakolimist sündis Edward,” räägib Annely ja tikib kõnesse mõnusaid kihnukeelseid väljendeid.
Talumaja mere lähedale ehitas 1914. aastal kivilaeva kihnlasest reeder. Kivilaevadeks kutsusti purjelaevu, millega kihnlased vedasid Tallinna ja Riiga ehitusmaterjaliks kive ja teenisid selle tööga nii kõva raha, et enamik eelmise sajandi alguse eluhooneid ongi Kihnu nii püsti saanud.
“Elutoa otsas oli laut, see oli ju tüüpiline Kihnu maja, ühes otsas toad ja kamber, vahepeal rehi ja teises otsas loomalaut. Kui siia tulime, oli esimene mure saada majja vool ja vesi. Elamise toa tapeetisime lihtsalt ära, alles hiljem hakkasime tegema remonti ja juurdeehituse, projekti tegi Jaak Huimerind ja sisearhitektuuri Mari Kurismaa.”
Vanast hoonest on alles jäetud palkseinad, mis annavad tubadele ja köögile omapärase hõngu. Köögis on parred, mille tahma küüriti nädalapäevad, enne kui sellest jagu saadi.
Seintel on raamides esivanemate fotokoopiad ja maja ehitanud reederi portreepildi suurendus.
“Mulle meeldivad vanad asjad, näiteks magamistoas on kummut, mille vanaisa kinkis vanaemale, kui nad abiellusid, elutoa puhvet on vanaisa ostetud, restaureerisime selle, see oli pikka aega kuuri all seisnud, ja riidekirst köögi seina ääres on ka taastatud,” viitab majaperenaine talle armsatele sisustusesemetele, mis räägivad siin talle oma lugu, vanavanematest.
Kangastelgedel kootud villased Kihnu triipu tekid, serva alt paistmas käsitööpitsiga kaunistatud aluslinaserv, käsitsi tikitud padjapüürid ja pitsilised valged kardinad, körditriipu toolikatted ja padjad ilmestavad kihnulikku elamist.
Pidu Metsamaal
Õhtul tõmbab Annely taas kördi selga ja otsib linnatuttavatele oma varust triibuseelikud selga, üks neist säravsinise triibuga, millega kirikus käiakse.
“Kihnus on nii, et tüdrukule pannakse kört selga kohe, kui ta püsti seisma hakkab, mul on igas pikkuses kördid olnud, 30sentimeetrine on kõige lühem,” sebib perenaine elamises ringi.
“Anettel ja Lisettel olid ka kohe, kui püsti seisma hakkasid, kördid seljas. Nüüd hoiavad nad neid alles ega taha kellelegi ära anda, aga minu ema on nii kange kördi- ja kangakuduja, arvan, et meil on aidas kirstus mitme põlve kördid.”
Saare teises otsas Rootsi külas, kuhu Kihnu Kultuuriruum kujundab Metsamaa talust pärimuskultuuri keskust, seavad oma sammud õhtul nii need, kes titekärus kohale lükatud saavad, kui need, kellel külgkorv või auto istumise all.
Suures rehealuses ripuvad Olev Mihkelmaa tehtud Kihnu koloriiti kajastavad fotod, õues pika pingi peal istuvad käsitöömeistrid Lohu Ella ja Ärma Roosi, kelle lillekirja sitsjakki kaunistavad kudrused ehk mandri keeles helmeste read.
Mida hämaramaks juuliõhtu kisub, seda rohkem koguneb oma ja puhkajarahvast.
Saksakeelne härra Erhard võtab käsikohvrist lõõtsa ja tema mänguga haakub Audru pillimees Kirsi Ats. Peagi kaigub üle nende ja Pärnu Poiste pillide hõbedane trompet. Körtides naised seavad ennast tantsuringi, nagu oleks tegemist pärimuskultuuri festivaliga.
“Pead ennast suutma tööst välja lülitada, muidu küpsed läbi,” ütleb Annely ja läheb vennatütrega ringi Kihnu tantsu astuma.