Omal käel reisimine võimaldab peale kuulsate vaatamisväärsuste tutvuda kohaliku elu-oluga, mis võib turismifirma vahendusel maailma avastades tagaplaanile jääda.
Improvisatsioonist kujunes kogemusterikas reis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üliõpilastest seiklushuvilistel Karl Tiirikul, Joonas Einfeldtil ja Martin Kuldmägil oli möödunud õppeaastal kindel plaan suve jooksul rändama minna. Noorte ainus plaan oli hoiduda turismireisidest, et mitte lämmatada seikluslikkust.
“Hispaania kasuks otsustasime kõigest viie minuti jooksul, sest juba varakult odavlendude pakkumiste otsimisega alustades leidsime kaks lennupiletit suunaga Riia-Frankfurt ja Frankfurt-Lleida koguhinnaga 900 krooni,” meenutasid 5500kroonise eelarvega kaheksapäevasel rännakul käinud tudengid, kes jõudsid nii väikese aja jooksul tutvust teha Frankfurdi, Lleida, Barcelona ja isegi Cerberega Prantsusmaal.
Võimalikult lihtsakoeline reisimine tekitas raskusi juba kotti pakkides, sest matkakoti pakkimine käsipagasi kaheksakilosesse kaalupiiri polnud just lihtsamate killast. Samuti asus lennujaam linnast väljas, mistõttu suutsid kaardita rännumehed 24tunnise vahepeatuse jooksul Saksamaal sõita rongiga pea sada kilomeetrit valele poole, jõudes viimaks Raunheimi.
“Raunheimi näol oli tegemist ehtsa Türgi getoga, samuti oli iga nurga peal mõni kebabi söögikoht,” rääkis vaid kerge ehmatusega pääsenud Tiirik.
Lihtne polnud lennujaamas ootaminegi, sest juba kell neli öösel ajasid turvatöötajad magama jäänud noormehed jalule. Nii ei jäänudki neil muud teha kui ainult kella vahtida ja nälgida, sest lennujaama hinnad käisid tudengitele üle jõu. “Suurest uudishimust oleks küll tahtnud automaadist Travelpussy osta, kuid otsustasin loobuda,” muigas Tiirik, rääkides eksootilisest sekslelust.
Lennujaama pagasimajandus tundus reisimeestele imelik. “Lennukis oli istme kohal seljakottidele palju ruumi, kuid check-in’is pidime need suure vaevaga ämbrisse mahutama,” meenutas Kuldmägi Frankfurdi lennujaama absurdset pagasikontrolli.
Öö silla all
Frankfurdis metroost välja astudes tormasid inimesed Kuldmägi peaaegu pikali ja kogu linn tundus lõõgastuma läinud noortele ebameeldivalt närviline: kõikjal leidus kiirustavaid valgekraesid. Ja kuigi viimne kui üks pummeldaja pubis rääkis jalgpallist – Schweinsteigeri nimi kõlas tihedamini kui sidesõnad –, avaldas pärnakatele muljet isegi Friedrich von Schilleri monument.
Lleidasse jõudes said rännumehed esimese maitse Hispaania hingest juba bussi oodates. “Bussijuhi aknast ronis sisse naine, istus juhi sülle ja hakkas temaga koos naerulsui pileteid müüma,” kirjeldas Tiirik meie laiuskraadilt tulnuile ootamatut käitumist, mis hispaanlaste jaoks tundus iseenesestmõistetev.
Esimesel õhtul otsustasid tudengid võtta ette ekskursiooni kohalikesse baaridesse. Et ühes Lleida pubis sooviti neilt eestikeelset sünnipäevalaulu suuresti tänu Kuldmägi viikingimütsile, mis kogu reisi jooksul kõikjal palju tähelepanu tõmbas, soovitasid elevil pärnakad teistelgi ränduritel sarvede ja patsidega mütsike pähe panna.
Esimesel päeval linna peal seigeldes kohtasid noormehed viite pruutneitsit, kes pärast Tiiriku väikest etteastet hularõngaga eestlased sadade kilomeetrite kaugusele mägedesse kutsusid. Kuigi seitsmekesi pisikeses Fiat Puntos sõita ei paistnud hispaanlannadele probleemina, otsustasid pärnakad Lleidasse jääda.
Et lennu- ja bensiinijaamades sai duši all käia, ei tekitanud sooja voodi puudumine ränduritele vähimatki muret. Esimene öö möödus vähenõudlikel noormeestel silla all magades. “Et jäime magama kallakul, olime iga küljekeeramisega allapoole veerenud ja hommikul ärkasime jõe ääres,” kirjeldas Einfeldt. Sealsamas jões sai pesemas käidud.
Üsna pea jõuti selgusele, et suurte seljakottidega linna läbi käia ei jõua. Kiiresti leidsid nad 15 euro eest inimese kohta linna peatänaval nelja voodi ja rõduga toa.
Poole tuhande aastased vaibad
Järgneval paaril päeval külastas reisikolmik kohalikku sümbolit La Seu Vella katedraali, kus terve kirik oli täis üle 500 aasta vanuseid vaipu. Et valgus mõjutab riidekiude väga oluliselt, olid kõik aknad noormeeste kirjelduse kohaselt pimendatud.
Pärnust pärit Tartu tudengitele meenutas Lleida oma olemuselt Tartut. Seal vohas siseturism ja välismaalasi seal eriti ei kohtavatki. Eesti pubid võiksid nende arvates Lleidast eeskuju võtta: jääs õlleklaas ja oliiviõliga kaetud lihavalik röstsaia vahel kuulus hinna sisse, ja need lisahüved ei teinud sealset õlut kallimaks keskmisest pooleliitrisest õllest meie baarides.
Kolmandal päeval Hispaanias otsustasid pärnakad sõita rongiga Barcelonasse, reisi ainsasse planeeritud sihtpunkti, kus muljetavaldavaim vaatamisväärsus oli Antoni Gaudi alustatud Sagrada Familia katedraal, millel on kümneid massiivseid torne. “Antoni Gaudi oli Barcelonas niivõrd populaarne, et isegi tema meeletult ilusas kodumuuseumis oli tohutu järjekord,” kirjeldas Tiirik Barcelona au ja uhkust.
Pussitamised rannaliival ja avalik narkokaubandus
Barcelona rand kubises äritsejaist, kes päeval müüsid iga paari meetri taga kõikvõimalikku kaupa. Isegi kanepi, ecstacy ja kokaiini saamisega ei teki Barcelona rannas ja peatänaval raskusi, sest terve linn kubiseb narkodiileritest, kes pole rännumeeste tähelepaneku kohaselt seadusrikkumisest hoolimata tagasihoidlikud ja äritsevad kõikide inimeste keskel väga avalikult.
Rannas ööbida oli Barcelonas siiski keelatud, sest päevased kaupmehed hiilivad öösiti ninjade kombel magajate külje alla eesmärgiga turistid paljaks varastada. Ka pussitamine pole Barcelona rannas võõras. Sestap otsustasid pärnakad ööbida pargis, kus kohalikudki nii päeval kui öösel puude all ja pinkidel põõnavad.
Eksprompt otsustasid tudengid Cerberesse sõita. “Tee peal helistasime Eestisse sõpradele, et nad välja uuriksid, kuhu läheme, sest linna asukohast polnud meil halli aimugi,” kirjeldas Einfeldt lühikest külastuskäiku Prantsusmaale.
“Cerbere oli kogu reisi suurim pettumus, sest seal peale rongijaama suurt midagi polnudki, mistõttu tulime üsna pea Barcelonasse tagasi,” meenutas Kuldmägi külmaks jätnud lühivisiiti Prantsusmaale.
Nädalake Euroopas kondamist hakkas sedavõrd rahakotile, et noormeestel tuli võtta vastu ebameeldiv otsus sammud kodu poole seada. Esimese lennuga jõudsid nad Vilniusesse.
“Leedu pealinnas keset rahvarohket bussijaama on tualetiks endiselt auk põrandal,” oli Tiirik hämmingus. Vilniusest Pärnusse jõudsid seiklejad bussiga.
Et noormeestel ei olnud ettekujutust, kui kaua nad oma eelarvega vastu peavad, tuli neile pisut ootamatult, et jätkus vaid kaheksaks päevaks. Enim kulus raha kõikvõimaliku transpordi peale, sest toitusid nad peamiselt võileibadest, juustust, vorstist ja 95eurosendistest muffinitest.
Ometi jätsid Hispaania lakkamatu siesta pidamine ja pingevaba atmosfäär sedavõrd sügava mulje, et rändurid ei välista tuleval sügisel Pürenee poolsaarele naasmist.