Kuidas linnavolinik vangi pandi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

“Miss Eesti 1932” Nadežda Peedi-Hoffmann läks linnanõunik Mathiesenile maksma kena sendi.

FOTO: Erakogu

Seoses juba olnud ja veel tulevate kohtuprotsessidega, kus peategelased on meie kunagised linnaülemused, meenub, et üks niisama kõrgel postil olnud mees pandi vanal ajal tõesti trellide taha. See oli linnavalitsuse nõunik Roman Mathiesen 1933. aastal.

Nii nägi Roman Mathiesenit oma karikatuuril Gori.

FOTO: Gori

1932/33. eelarveaastal oli Pärnu linnavalitsusel kolm liiget. Linnapea Oskar Kasele allusid haridus- ja rahandusosakond ning linnavalitsuse kantselei, ühtlasi oli ta vaeslastekohtu esimees.

Linnapea abile Martin Mardile allusid ehitus- ja majandusosakond ning elektrijaam turbatööstusega. Linnanõunik ehk tänapäeva mõistes abilinnapea Roman Mathiesenile allusid hoolekande- ja tervishoiuosakond ja tööbörs. Palka maksti meestele vastavalt 306, 230 ja 193 krooni. Kogu satsi peale oli aastas ette nähtud 300 krooni esinduskuludeks.

Linnanõunikul lähevad taskud segi

1931. aasta novembris moodustati Pärnus haridus-sotsiaalministeeriumi soovitusel vaeste linnakodanike ja puudust kannatavate noorte toitlustamiseks toitlustamis- ja abiandmise asutus, mis ristiti Ühisabiks.

Organisatsiooni juhatusse valiti Pärnu ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Juhatuse esimees ja ühtlasi linnavalitsuse esindaja selles ettevõtmises oli algusest peale hoolekandeosakonna juhataja Mathiesen. Raha sai Ühisabi haridus-sotsiaalministeeriumilt, Pärnu linnavalitsuselt, korjandustest ja pidude korraldamisest.

1931/32. aastal saadi ministeeriumilt toetust 7944 krooni, korjandustest ja pidudest kogunes 3080 ja linn tasus arveid 1933 krooni eest. Kokku oli Ühisabi sissetulek 12 954 krooni. 1932/33. aastal laekus linnakassa kaudu Ühisabile 14 358 krooni.

19.-22. aprillil 1933 revideeris Ühisabi raamatupidamist haridus-sotsiaalministeeriumi ametnik, kes avastas puudujäägi kassas ja korratused asjaajamises. Esimesel tegevusaastal suudeti dokumentaalselt tõendada kulutusi 11 821 krooni eest. 1138 krooni jäi tõendamata. Teisel tegevusaastal oli Ühisabi kassasse antud vaid 4112 krooni ja puudujääk oli juba 10 724 krooni. Kahe aasta peale jäi vajaka 11 862 krooni, mille kohta Ühisabi juhatuse esimehel polnud esitada kuludokumente.

Raha oli kõrvaldatud sel teel, et ministeeriumist saadetud raha oli linnavalitsuse kassast välja võtnud Mathiesen ja selle Ühisabi kassasse kas osaliselt või täielikult andmata jätnud. Samuti ei kajastanud kassaraamat 10. detsembril 1932 korraldatud peost saadud puhastulu.

Ühisabi tegevuse kohta oli esimees kohustatud iga tegevusaasta lõpul esitama ministeeriumile aruande koos kassaraamatu ja kuludokumentidega. Revideerimisel selgus, et Mathiesen oli aruannet ja kassaraamatut võltsinud, kandes sisse väljamõeldud summasid. Puudujäägi varjamiseks oli võltsitud asjaajaja allkirjagi.

Ühisabil oli ette nähtud revisjonikomisjon, kuid seda polnud moodustatud. Seetõttu ei toimunud varem mingisugust revideerimist. Linna revisjonikomisjon üritas seda küll teha, kuid Mathiesen võtnud raamatud revidendi käest ära.

Ministeeriumi revident informeeris puudujäägist linnapead, kes 21. aprillil kutsus kokku Ühisabi juhatuse, et olukorda arutada. Juhatus otsustas teatada asjast prokurörile ja linnapea teavitas samal õhtul kriminaalpolitseid.

Samal päeval esitas Mathiesen linnanõuniku kohalt lahkumise avalduse. Pärnu linnavolikogus kuulus Mathiesen nõndanimetatud majandusliitu, olles selle liider. Majandusliidu täpsem nimi oli pikem: majandusliidu, majaomanikkude, kaupmeeste, töösturite, erapooletute ja teiste eraomandust pooldajate rühm, kuhu kuulus viis liiget. Tuntumad neist olid Jaan Karu ja Georg Feofanov.

Linnapea kutsus Mathieseni isagi enda juurde ja informeeris teda poja kuritarvitustest. Isa, kellel oli kinnisvara ja värnitsatehas, lubas oma kinnisvarale teha obligatsiooni, et katta poja kergemeelset raiskamist.

Mathieseni põhitöökohal hoolekandeosakonnas oli asjaajamine korras ega ilmnenud mingit kuritegu. 22. aprillil paigutati nüüd juba kunagine linnanõunik pärast ülekuulamist Sillutuse tänava vanglasse kohut ootama.

Kohus karistab

15. detsembril 1933 arutas Viljandi-Pärnu rahukogu Mathieseni süütegusid mitmes jaos, sest tema vangistamise järel oli ilmnenud veel mitu vekslivõltsimist.

Linnarahva uudishimu oli ülisuur, kõik ei mahtunud kohtusaali. Energilisele prouale, kes ilmtingimata tahtis saali tungida, koostas politsei protokolli.

Juristi haridusega kaebealune esines rahulikult ja tasakaalukalt ning võttis kõik süüteod omaks.

Ühisabi raha raiskamise ja aruande ning allkirja võltsimise eest mõisteti Mathiesen aastaks vangiroodu koos kõigi õiguste kaotamisega, arvesse võttes eeluurimise all oldud seitset kuud. Ühtlasi otsustati talt sisse nõuda kohtukulud 30 krooni, korvata tuli 11 862.55 krooni Ühisabile ja 292.24 krooni riigile.

Protsessi teises osas süüdistati Mathiesenit Pärnu Issandamuutmise koguduse vekslite asjus, millel ta oli võltsinud kassapidaja G. Raudsepa ja oma äia Martin Viigi allkirja.

Pärnu majaomanikkude pangas oli ta diskonteerinud kaks vekslit 320 ja 220 krooni väärtuses. Panga laekuri kinnitusel oli Mathiesen osa vekslitest ära õiendanud. Selle süüteo eest mõisteti ta 3,5 aastaks vangiroodu ühes õiguste kaotamisega. Karistusest arvati maha kolm kuud eeluurimisaega. Kohtukulu oli juba 50 krooni.

Protsessi kolmas osa oli Mathieseni süüdistamine väljamõeldud isiku allkirjaga veksliga opereerimises. Nimelt andis Mathiesen Pärnu majaomanikkude panka lihatööstuse Konserv omaniku J. Andreksoni nimel 850 krooni suuruse veksli ja tasus aja jooksul sellest enamiku. Viimase 150 krooni tasumist takistas Mathieseni arreteerimine. Selle võltsingu eest karistati teda nelja-aastase vangirooduga. Lõplikuks karistuseks jäi neli aastat vangistust.

Eks ta nüüd ole. Kõrvalda näljaste laste toiduraha ligi 12 000 krooni ja istud selle eest ainult aastapäevad vangitornis. Tegelikult veel vähem, sest eeluurimise all oldud aeg läheb maha. Kui aga pangal jääb 150 krooni saamata, mõtled selle eest neli aastat trellide taga järele.

Kuhu kadus raha?

Kohtuprotsessil väitis Mathiesen, et raha sundis teda kõrvaldama majanduslik kitsikus. Raha kulutamist kohus ei uurinud, kuid seda rohkem sahistasid kõmureporterid.

Juba vanad prantslased teadsid: cherchez la femme! Neid femme fatale’sid (saatuslikke naisi) oli koguni kaks. Nimelt tekkisid Mathiesenite peres lahkhelid ja tema uhkeid tualette armastanud abikaasa kolis Tallinnasse.

1932. aasta augustis korraldati Pärnu Suvekasiinos “Miss Estonia 1932” Nadežda Peedi-Hoffmanni auks suurejooneline ball ega ole raske arvata, kes teda linna esindajana pidi tantsitama.

Sama aasta oktoobris ravis Miss Estonia end Taagepera sanatooriumis. Mathiesen olevat teda seal pea iga nädal (vahel lausa paar-kolm korda) külastanud. Edasi-tagasi taksosõit sinna maksis aga 60-70 krooni.

Mis sai Mathiesenist?

Roman Jevstafi poeg Mathiesen oli sündinud 28/5.10/11.1898 Pärnus. Õppis Pärnu Aleksandri alias ühisgümnaasiumis ja lõpetas selle 1918. Edasi õppis Tartu ülikoolis füüsika-matemaatika teaduskonnas (1918), kaubandust (1920-1925) ja juurat (1925-1927). Oli seejärel oma gümnaasiumiaegse klassivenna Leo Leesmenti isa vandeadvokaat Jaan Leesmenti abi (1927-1930).

1936. aastal eestitas Mathieseni Mornaks. 1938. aastal levisid Pärnus kuuldused, et ta töötab ühes ministeeriumidest ametnikuna. Ajalehes lükati need kõlakad ümber ja teatati, et Mathiesen ehk Morna töötab mingis eraettevõttes väikesel kohal.

14. juunil 1941 arreteeriti Tallinnas eraõpetajana töötanud kunagine Pärnu linnanõunik. Erinõupidamine karistas teda 12. märtsil 1942 viieaastase vabadusekaotusega § 58-13 alusel, süüdistades teda vabadussõjalaste ridadesse kuulumises. Karistust kandis Arhangelski oblastis Jertsevo rajoonis, kust saadeti asumisele Krasnojarski kraisse ja kus suri 28. veebruaril 1946.

Tagasi üles