Mõnikord teeb väike asi inimesele nii palju rõõmu, et hing ja soolikad hakkavad kõhus rahvatantsu lööma. Näiteks kuulsin oma kõrvaga, et meie linnavalitsusel on üle jäänud suur hunnik raha, mida ei oska kuhugi raisata. Et rahvas tulgu appi ja öelgu ruttu, mida teha, ja nimetagu seda asja maksuameti kuuldes kaasatõmbavaks eelarveks.
Mis seal enam, võtsin pliiatsi pihku, panin oma head mõtted kohe paberi peale kirja. Et kui tõesti panna ei ole, andku ühele puudulikkust kannatavale perele, kellel on pisike pension, suured väljaminekud ja vankumatu usk helgesse tulevikku. Kirjutasin aadressi alla ja saatsin avalduse teele, eks näis, mis saab. Aga loodetavasti ikka saab, kelle muu õuele neil seda hunnikut ikka lasta on.