Neli tankisti ja koer naasevad teleekraanile

Janeki ja Marusja-Tulukese lembehetk lahingute vahel.

FOTO: arhiiv

Tänu Poola suursaatkonna toele veetsin ülemöödunud aastal augusti lõpu ja septembri alguse Poolas, et jälgida vahetult Teise maailmasõja puhkemise 70. aastapäeva mälestusüritusi. Sõbrad palusid, et tooksin DVD-l kaasa kaks filmi: ”Neli tankisti ja koer” ning ”Kaalul on rohkem kui elu”.

Nii Krakowis kui Varssavis jäid otsingud tagajärjeta. Noored poolakad polnud tankistidest ega koerast midagi kuulnud. Eakaaslastest Poola ajakirjanikud aitasid lõpuks selgust tuua.

Punaarmees ja NSV Liidus loodud Poola 1. tankibrigaadis tankistina teeninud Janusz Przymanowski (1922-1998) sai tankistidest jutustava filmi mõtte, kui kogus materjali Studzianki all Varssavist lõuna pool 9.-16. augustini 1944 peetud tankilahingu kohta.

Kõigepealt valmis filmikäsikiri ”Neli tankisti ja koer”, hiljem filmil põhinev raamat. Eesti keeles ilmus see 1974. aastal.

Przymanowski on meenutanud, et sõja ajal oli populaarne laul kolmest tankistist, mida sageli lauldi. Leidlik oli koera lisamine. Hiljem järgnes teinegi Poola seriaal ”Koer Civili seiklused”, kus tegutsesid nutikas miilitsakoer ja tema pisut opakas miilitsast peremees.

Film ja raamatki lõpevad poolakatest tankimeeskonna jõudmisega mereranda ehk Poola vabastamisega. Mäletan, et hiljem ilmus pioneerilehes Säde neljale tankistile järg, kuid selle lõpp on kuidagi unustuse hõlma vajunud.

Sotsialismileeris muutusid neli tankisti ja koer väga populaarseks. Poolas sündis isegi noorte tankistide klubi, tankimeeskondi oli Eestigi kortermajade õuedes ja kõige võimatumaid segaverelisi krantse hüüti Šarikuteks. Muide, filmis Šarikut mänginud Saksa lambakoera tegelik nimi oli Trymer.

Poola kolleegid rääkisid, et Poolas tavatseti ”Nelja tankisti ja koera” näidata iga suvevaheaja lõpu poole nii, et seriaal lõppes enne 1. septembrit – Teise maailmasõja alguskuupäeva.

Pärast kommunismi kokkuvarisemist sattus film põlu alla, samuti Przymanowski. Armastatud näitlejatel läks paremini, sest nende valikuvõimalused nõukogude ajal olid teada. ”Nelja tankisti ja koera” kohta kirjutati, et see moonutab ajaloolist tõde ja punaarmeelased polnud poolakatele midagi nii kallid relvavennad.

Praeguste ajalooteadmistega ja olles raamatut värskelt lehitsenud, ei kipuks ma esimesena Przymanowski pihta kivi viskama. Vähemalt mulle tundub, et kohati on raamatus allteksti ja mõttekohti. Näiteks, kuidas sattus Poola noormees Janek, kes otsis Westerplattel võidelnud ja kadunuks jäänud leitnandist isa, NSV Liidu Kaug-Itta Vaikse ookeani äärde?

Armastuse liin on filmis vinge. Meditsiiniõde Marusjat, hüüdnimega Tuluke mängiv Pola Raksa (saab tänavu 70!) kuulutati 2003. aastal päevalehe Super Express küsitlusega Poola kõigi aegade parimaks blondiks näitlejannaks.

Kui ideoloogiline vaht kõrvale jätta, on ”Neli tankisti ja koer” üsna omapärane ja huvitav vaatamine.


ETV2s pühapäeval kell 11.50 “Neli tankisti ja koer“ 1/21, režissöör Konrad Nalecki, Poola, 1966-1970.

Tagasi üles