Priit Neilinn: Leebed terroristid

Priit Neilinn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Neilinn
Priit Neilinn Foto: PP

Minu akende alt pubist kostab juubeldusi, kisa ja plastmasspasunate võigast jõrinat. Poola fännid tähistavad seal oma rahvusmeeskonna võitu Põhja-Iirimaa üle. Kuigi see lärm ei lase mul magama jääda, ei ole ma ometi nende inimeste peale vihane. Mulle meeldib nende vaimustus ja uhkus oma kodumaa üle. Raamatukogus ajalehti sirvides sain hoopis teistsuguse emotsiooni. Fotodelt vaatasid vastu verised ja metsistunud ilmega lõustad. “Nemadki on fännid,” mõtlesin.

Kust algab jalgpallihulluse verisem ajalugu? Juba 14. sajandil keelas Edward II täispuhutud seapõie tagaajamise Inglismaa külades, kuna see võivat esile kutsuda rahvarahutusi. Õige möll läks lahti Lõuna-Ameerikas 1950ndate lõpus. Ka ajalooliselt tuntud Briti jalgpallihuligaanide trooniletõusu võib paigutada sinnakanti, st 60ndate algusesse. Siis hakati ajakirjanduses esimest korda avalikult rääkima silmini purjus ja tühje pudeleid rahva sekka loopivatest jalgpallihulludest.

Peagi hakati vastava atribuutika ja riietusega noortejõuke staadionidelt eemale peletama või vähemalt raskendati nende sissepääsu. Need vahendid ei aidanud. Ajakirjandus omakorda tegi möllajatest kangelased.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles