Politseiniku kiire tegutsemine tõi kaheaastase koju (3)

Teele Talve
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ema süles istuv Jasper ei mõista veel, kui tänulik tema ema politseinik Piret Dreimannile on.
Ema süles istuv Jasper ei mõista veel, kui tänulik tema ema politseinik Piret Dreimannile on. Foto: Mailiis Ollino

Suvel Pärnumaal kaduma läinud kaheaastase poisi ema kiidab lapse leida aidanud Sindi piirkonnapolitseinikku Piret Dreimanni, sest ta ei lasknud perel midagi halba mõelda ega ennast süüdistada. “Ma tegin oma tööd,” jääb korravalvur tagasihoidlikuks.

Lõppeva aasta 12. juuli on päev, mida meenutades lähevad Seljal elava kolme lapse ema Maris Mülleri silmad veekalkvele. Nimelt läks sel südasuve päeval kaduma pere noorim laps, tollal kahene Jasper.

“Ma valmistasin köögis uue retsepti järgi süüa. Kodus olid kaks nooremat last, üks kahene ja teine, kes lähenes neljale,” räägib ema, kelle sõnutsi saalisid põnnid nagu tavaliselt toa ja õue vahet. “Et meil on tee pool majal aed ees ja teisel pool tihe mets, käisid nad ikka õues nii, et neid aknast jälgisin. Neil on seal mängimiseks liivakast ja laev, mille ehitasime.”

Kui söök valmis, saatis naine peagi neljase poja verandale Jasperit hüüdma. “Ta tuli ja ütles, et Jasperit pole,” mäletab Maris oma ehmatust. Koos pojaga hakati väikemeest otsima. Nähes, et Jasperit koduhoovis pole, istus ema kodus olnud pojaga ratta selga ja asus pesamuna otsima kodu juurest raudteeni viivalt teelt. Raudteele jõudnud, keeras naine otsa ringi ja helistas mehele. “Seda, mida ma tundsin, ei saagi kirjeldada,” ütleb ema.

Ma kuulsin, kuidas ta lapsed talle helistasid, kui ta meil oli, ja Piret neile vastas, et ei saa rääkida, sest peab tähtsa asjaga tegelema. Maris Müller

Marise juba koduteel olnud kaasa Egon Müller helistas juhtunust kuuldes päästeametisse. Esimesena sai teate ja jõudis kohale Tori valla kunagine piirkonnapolitseinik Piret Dreimann, kes tolleks ajaks alustanud tööd hoopis Sindi linna ja Paikuse valla piirkonnapolitseinikuna.

“Kuigi tegelikult oli ta juba Sindis tööl ja üleüldse tööaeg läbi, oli Piret kohal,” räägib pereema Maris.

“Ma kuulsin, kuidas ta lapsed talle helistasid, kui ta meil oli, ja Piret neile vastas, et ei saa rääkida, sest peab tähtsa asjaga tegelema.” Maris on senini tänulik ja imestunud, kui pühendunult piirkonnapolitseinik oma tööd teeb.

Kui ühe kohaletulnud politseiniku ütlemised tundusid niigi šokis perele liiga järsud, siis Dreimann andis neile tuge. “Ta ei lasknud meil midagi halba mõelda ega ennast süüdistada,” jätkub perel vaid kiidusõnu. “Ta võttis kohe juhtimise enda kätte,” lisab pereisa Egon, kelle sõnutsi helistas Dreimann kohe kohalikele jahimeestele, kellelt otsinguteks kaarte küsis.

“Ma tegin oma tööd. Tahan tänada hoopis neid pea 100 inimest, kes otsingutele vabatahtlikult appi tulid,” lausub Dreimann.

Sindi piirkonnapolitseinik kinnitab, et toona ta tõesti enam Seljal piirkonnapolitseinik ei olnud, sest 2014. aastal muudeti piirkondade jaotust ümber ja tema sattus ametisse Sinti. “Harjumusest edastas välijuht teate minule ja seepärast olin mina esimene, kes juhtumiga tegelema hakkas,” meenutab Dreimann, kes kohale kihutas ja otsingut organiseerima hakkas.

“Helistasin esmalt sõbrannale, sest ta mees on jahimees ja jahimehed tunnevad seda ala hästi. Samuti oli vaja kaarti,” räägib Dreimann, kelle jutu järgi oli tänu sellele kõnele kadunud lapse kodumaja teeäär varsti autodest tulvil. “See näitab, kui kokkuhoidev kogukond on,” räägib Dreimann. Tänu kiirele tegutsemisele leiti laps juba kolme tunniga, vaatamata sellele, et ta oli jõudnud kolme kilomeetri kaugusele.

Südamevalu kadunud lapse pärast pole Dreimannile, kelle peres kasvab praegu viis last, võõras. “Kolm last olid mul juba olemas, kui ülejäänud kolm last südamest sündisid,” ütleb Dreimann laste kohta, kes tulid tema juurde Võrumaalt pärast ema ja vanaema surma.

 “Nüüd olen pidanud aga ühest neist loobuma,” lisab ta. Põhjuseks keerulised inimsuhted, mistõttu laps pidevalt kodunt jooksus oli. “Ja see tunne, kui sa ei tea, kus ta on ...” ütleb ema. “Paratamatult mõtlesin, mida saanuks teisiti teha.”

“Kadumisjuhtumite puhul on süüdistused kerged tulema, aga seda ei tohi tulla, sest lapsed kaovadki minutitega, kuigi vanematel on silmad nii,” teeb politsenik kätega pea ümber 360kraadise tiiru. Seda selgitas ta Mariselegi. “Hiljemgi ei tohiks juhtunule mõeldes süüdistamist endas kedrata, vaid kogemusest hoopis õppida,” soovitab Dreimann.

“Tihti on Eesti inimesed liiga kiired teisi hukka mõistma,” räägib viie lapse ema ema, kes teab seda enda pere kogemustest.

Rasked hetked on pannud Dreimanni elu teise nurga alt vaatama. “Ma proovin negatiivsust endale mitte ligi lasta. Nii on kergem,” lausub ta. See olevat hädavajalik, sest ta on väga emotsionaalne ja kannab tihti koju töömuresidki.

“Ehkki mõni kõrvalseisja ütleb, et tundun väga konkreetne või kalk, siis südames elan ma asju väga läbi. Olen suur piripill,” tunnistab piirkonnapolitseinik. “Inimesed mõtlevad tihti, et politseinike töö on mõõta näiteks kiirust, aga tegelikult on tööpõld palju laiem. Keegi ei valmista sind ette selleks, et viia perele nende lähedaste surmateade. Või kui pead kuulama üle ema, kelle laps on surnud.”

“Ja kadumisjuhtumid. Kuigi näed pere valu, pead end nende ees tagasi hoidma, muidu lähevad nemad veel rohkem endast välja,” põhjendab Dreimann ja tunnistab, et sellistel puhkudel on ta nii mõnigi kord tahtnud astuda eemale ja nutta.

Olgugi töö raske, ei leia Dreimann, et oleks teinud vale ametivaliku. “Tegelikult on selle ametiga naljakas lugu. Enne Pärnumaale kolimist elasin Hiiumaal, kus töötasin piimatööstuses. See pandi kinni ja ma tulin Pärnusse. Et mul tööd ei olnud, ütles sõbranna, et paneb meid politseikooli katsetele kirja.” meenutab ta.

Saatuse tahtel jõudis katsetele vaid Dreimann. “Minul, kes ma olin siis 30, olid vastas keskkooli lõpetanud ja üliheas vormis tüdrukud,” mäletab ta. Kuna tahtjaid oli mõnekümnele kohale 200, kartis Dreimann, et ei pääse õppima. Ent läks teisiti ja praeguseks on ta politseinikuna töötanud 12 aastat.

Ajaga on Dreimann leidnud oma viisi, kuidas töömured eemale heita. “Mõtted aitab mul nii eemale viia, et seda seletadagi ei oska, Tori rahvamaja näitering TRET,” räägib ta. Pinged võtab ilmselt maha närvikõdi, mis enne lavale astumist tekib. Seda, et näitlemine Dreimannile väga meeldib, näitab meeldejääva rollisoorituse auhind tänavuselt provintsiteatrite päevalt. Tunnustus tuli “7 naist laval” monoloogi esituse eest.

Küsimuse peale, kuidas tal jätkub pingelise töö kõrvalt aega veel viit last kasvatada, naerab Dreimann, et ju on siis energilisus talle emapiimaga kaasa antud. Tõsinedes lausub, et kolme lapse asemel esmalt kuue, hiljem viie lapse suunamine on nende nelja aasta jooksul olnud raskem, kui ta esmalt arvas. Siiski ei kahetse naine oma otsust. “Nad on minu pere,” kinnitab Piret Dreimann ja täpsustab, et pere kaks vanemat last on juba välismaal oma elu peal.

Tagasi üles