Marina Kaljurand: Naispoliitik – kas iluasi, kvoot või partner?

Marina Kaljurand.

FOTO: PP

Mul on Christian Diori kott, mis saatis mind truu kaaslasena ja varjuna kogu presidendikampaania. Ta on nii kuulus, et minult küsitakse aeg-ajalt, kuidas tal läheb.

Naine poliitikas peab leppima sellega, et tuntakse huvi tema aksessuaaride, kehakaalu, soengu, kleitide ja kostüümide, bioloogilise kella ja muu vastu, millel ei ole mingit pistmist tema vaadete või seisukohtadega. Ma möönan, et viimasel ajal on tähelepanu pälvinud ka meespoliitikute sokid, kikilipsud, eriti puust, kellad – eriti puust –, kuid see on mannetu pinnavirvendus selle kõrval, milleks peab olema valmis naispoliitik. See on minu esimene õppetund.

Teine õppetund: kvoodid töötavad paberil paremini kui praktikas. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, NATO, Euroopa Liit on juba ammu seadnud eesmärgi moodustada riiklikke delegatsioone põhimõttel “pool mehi, pool naisi” ja edutada juhikohtadele naisi. Mis toimub tegelikkuses?

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

    Loe ka neid

    Tagasi üles