Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/07/6417901t1hadde.jpg)
/nginx/o/2017/03/07/6417901t1hadde.jpg)
Mul on Christian Diori kott, mis saatis mind truu kaaslasena ja varjuna kogu presidendikampaania. Ta on nii kuulus, et minult küsitakse aeg-ajalt, kuidas tal läheb.
Naine poliitikas peab leppima sellega, et tuntakse huvi tema aksessuaaride, kehakaalu, soengu, kleitide ja kostüümide, bioloogilise kella ja muu vastu, millel ei ole mingit pistmist tema vaadete või seisukohtadega. Ma möönan, et viimasel ajal on tähelepanu pälvinud ka meespoliitikute sokid, kikilipsud, eriti puust, kellad – eriti puust –, kuid see on mannetu pinnavirvendus selle kõrval, milleks peab olema valmis naispoliitik. See on minu esimene õppetund.
Teine õppetund: kvoodid töötavad paberil paremini kui praktikas. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, NATO, Euroopa Liit on juba ammu seadnud eesmärgi moodustada riiklikke delegatsioone põhimõttel “pool mehi, pool naisi” ja edutada juhikohtadele naisi. Mis toimub tegelikkuses?
Toon näite. ÜRO otsis mitu aastat peasekretäriks Ida-Euroopa naist, sest geograafilise jaotuse järgi oli järjekord Ida-Euroopa käes ja organisatsioon otsustas näidata eeskuju kogu maailmale, valides peasekretäriks naise. Hiljuti saigi peasekretär valitud: António Guterres, 67aastane mees Portugalist.
Mina tahan, et minu tütar oleks poliitik, kui tema seda tahab. Või õigemini: ma tahan, et meie kõigi tütred, kes ise seda tahavad, oleksid poliitikud.
Kas Eestis peaksid kehtima sookvoodid? Olen selle üle palju mõelnud. Ma ei ole põhimõtteline kvootide vastane. Olen kohtunud naistega riikidest, kus on kehtestatud sookvoodid parlamentidele, aga ka ettevõtete nõukogudele. Rwanda ja Afganistani naised on mulle rääkinud, kuidas nad on tänu sookvootidele saanud esimesel korral parlamenti ja teisel korral jõudnud sinna juba ilma, vabastades kvoodi järgmisele naisele. Arvan, et kvoodid võivad aidata suurendada naiste esindatust poliitikas, kuid need ei tohi muutuda eesmärgiks omaette.
Mul ei ole ühest vastust, kas Eestis peaksid olema riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel sookvoodid või ei. Ma tahan kuulda sellekohast tõsist ja sisukat arutelu, milles osalevad mehed ja naised, mis ei põhine emotsionaalsel lahmimisel ega üleoleval sildistamisel, vaid faktidel.
Mida teha, et rohkem naisi osaleks poliitkas? Mul ei ole ammendavat vastust, aga pakun mõne mõtte.
Esiteks. Kõigil naistel on õigus püüelda selle poole, mida nad soovivad teha. Püüelda tuleb ambitsioonikalt ja julgelt, nagu peab unistamagi, teades juba ette, et kõik unistused ei täitu. Oma eesmärgid on tarvis selgelt ja kõva häälega välja öelda. Et teisedki kuuleksid.
Teiseks. Iga naine vajab ja väärib oma püüdlustes toetust ja julgustust. Me kõik vajame kedagi, kes tuletaks meile meelde, et püüdlustel ei ole piire, et töö ja pühendumisega võib teha imet, et oma piiranguteks oleme tihti ise.
Kolmandaks. Meil kõigil on õigus eksida, põruda, kukkuda. Õigus olla aeg-ajalt nõrk. Sest nõrk pole see, kes kukub ja tunnistab seda, vaid see, kes ei tõuse püsti. Me kõik vajame ja väärime kedagi, kes oleks meie kõrval, kui roomame rampväsinuna koju pärast kehva päeva, kui kohustused kasvavad üle pea ja süümepiinad pimestavad argipäeva. See keegi võib olla ema, abikaasa, laps, sõbranna. Ükskõik kes, kes hoolib meist omakasupüüdmatult ja jäägitult. Või hoopis muusika, hea kontsert, jalutuskäik metsas.
Neljandaks. Meist igaüks väärib ausust. Räägime asjadest ausalt. Ka poliitikast. Ütleme välja, kui näeme midagi sellist, millega me ei lepi.
Viiendaks. Minule on ülioluline sõltumatus. Sõltumatus annab võimaluse käskude-keeldude asemel tegutseda oma südametunnistuse järgi. Ja see on väga suur asi.
Ma olen veendunud, et igal naisel peab olema endal õigus otsustada, millisel tasemele ja mismoodi ta soovib ühiskonnaelus ja poliitikas kaasa lüüa. Poliitikas selle sõna kõige laiemas tähenduses. See ei tähenda ainult erakondlikku kuuluvust ega tegevust. Ma leian, et poliitikas saab samuti kaasa rääkida kodanikuühiskonna kaudu. Poliitikat annab mõjutada üksikisikuna.
Ma julgustan meid kõiki rääkima kaasa Eesti elu ja tulevikku puudutavatel teemadel, just siis ja selliselt, nagu peame õigeks. Teeme seda! Sest kui meie ei räägi täna, ei räägi meie tütred homme ega tütretütred ülehomme.
Muidugi oleks väga tore näha praegusest rohkem naisi riigikogus, valitsuses, erakondade juhatuses, kohalikes omavalitsustes, aga see ei tohi muutuda pealesunnitud kohustuseks. Jah, me peame toetama ja julgustama naisi, kes soovivad tegelda poliitikaga, aga me ei tohi muuta kedagi oma soovide pantvangiks.
Ameerika Ühendriikide kunagisele presidendile John F. Kennedyle kuuluvad järgmised sõnad: kõik emad tahavad, et nende pojad oleksid presidendid, ja ükski ema ei taha, et tema poeg oleks poliitik. Mina tahan, et minu tütar oleks poliitik, kui tema seda tahab. Või õigemini: ma tahan, et meie kõigi tütred, kes ise seda tahavad, oleksid poliitikud.
Artikkel põhineb Marina Kaljuranna 3. märtsil Eesti naiste kongressil peetud kõnel.