Helkivate ööpilvede saladus

FOTO: Karl Adami

Kell lõi vaikses köögis üks öösel. Seadsin selga sahiseva jope, haarasin kummikute järele, kuid kuna toas ei tahtnud tuld põlema panna, kobasin tükk aega, enne kui nad kätte sain. Kulutasin pärast ühtteist õhtul iga kümne minuti tagant kardinaid, et nende vahelt piiluda, ega piimja udulaama kohal helkivaid näha pole. Ja viimaks veidi enne üht jõudsid nad kohale.

Tellijale

Väljas pani juuli kohta jahe öö põsed suisa õhetama ja kastepiisadki ei tundunud just kõige soojemad. Seadsin pimeduses samme mööda rinnuni ulatuvat heina ja neid kastepiisku kogunes ajapikku nii palju, et väike jahe oja nirises mööda jalga kummikutesse. Mul tuli mitu korda mõttesse loobuda sellest pisiretkest pimeduses, eriti sel ajal, kui kogu küla rahulikult magas. Olin enam kui kindel, et helkivaid ööpilvi nad unes ei näinud.

Tee sobiva paigani viis mind mööda jõekallast. See veekogu polnud küllalt lai ega suur, et sellelt kaunis vaatemäng peegelduks. Sellest polnud ka hullu, sest olin varem mitmel hilisõhtul kohanud jõe lähedal üksikul puul istumas valge-toonekurge ja lootsin teda kohata ööselgi. Endiselt ärritasid mu meeli ebamugavust tekitavad kastepiisad, udumekk ja sahin, mille autor oli arvatavasti tigusid jahtiv kährik. Ega ma teagi siiani täpselt, kas tegu ikka oli kährikuga, kuid küsisin talt mööda minnes: “Noh, sa kah ööloom?”. Selle peale jäi sahin vakka.

Tagasi üles