Saada vihje

Kuidas autobuss vabariigi ajal Pärnu ja Sindi vahet sõitis

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Autobuss Pärnust Sinti väljus Lastepargi kõrvalt Munga tänavalt. Foto pärineb 1926. aastast.
Autobuss Pärnust Sinti väljus Lastepargi kõrvalt Munga tänavalt. Foto pärineb 1926. aastast. Foto: Olaf Esna erakogu

Autobussiühenduse pidamine pealinnaga oli tähtis küll, aga siinsamas, ainult mõneteise kilomeetri kaugusel asus alev, kus 1922. aasta 28. detsembri rahvaloenduse järgi elas alaliselt enam-vähem täpselt 1595 inimest ehk sintlast.

Eks neilgi olnud asja Pärnu ja pärnakatel Sinti, seepärast võttis bussifirma Karl Siitan & Ko nõuks panna Sindi–Pärnu vahet sõitma autobussi. Pealegi oli see Ko sintlane Albert Sauga.

Bussiühenduse algus

Esimene autobuss Pärnust Sinti läks Lastepargi kõrvalt Munga tänavalt teele 3. juulil 1923 kell 12. Vahepeatused olid Raekülas ja Sindi-Lodjas. Pileteid müüs bussijuht, kes bussinina uuesti Pärnu poole keeras Sindi vana postkontori juures. Teisal öeldakse, et lõpp-peatus asus turuplatsil. Täpsemalt peavad teadma sintlased ise, sest mina Sindit ei tunne.

Sindist väljus buss algul kell 8 ja 8.45, Pärnust kell 12 ja 17. Esmaspäeval algas esimene reis juba kell 6. Laupäeval ja pühapäeval buss ei sõitnud. Loomulikult ei olnud sõiduriist mingi Volvo, vaid veoauto raamile ehitatud akendega kast.

Sõitjaid liinil jätkus, sest peagi hakkas buss Pärnu ja Sindi vahet läbima kolm korda päevas. Teeolude tõttu esines talvel pikemaid pause. Igatahes 1926. aastal alustas buss regulaarset sõitu 31. märtsist ja endise sõiduplaani järgi kolm korda päevas.

Sindist väljus buss kell 7.30, 10.30 ja 15.30 ja Pärnust kell 9, 13 ja 18.15. Üks ots maksis 60 marka.

1926. aasta 1. mail sõitis Sindist tulnud pealelõunane buss roolirikke tõttu Lodjas vastu teekallast ja paiskus kummuli. Mõni aknaklaas küll purunes, aga sõitjad pääsesid ainult ehmatusega.

Järgnevatel aastatel sõitsid bussid Pärnu ja Sindi vahel juba tavapärases rütmis. Autobussis number 25 oli 12 iste- ja neli seisukohta, bussis number 26 aga 18 iste- ja kuus seisukohta. Pühade ajal, nagu suur reede ja esimene jõulupüha, bussid ei käinud.

Suurem alev ja lisareisid

1929. aastal suurenes Sindi alevi pindala 59,65 hektarilt 341,64ni.

1929. aastal oli ärasõit Sindi alevivalitsuse juurest kell 7, 10.30 ja 15.30, Pärnust Lastepargi juurest kell 7, 10.30 ja 15.30. Sõita soovijaid oli juba nii palju, et 1929 tekkis vajadus lisareiside järele. Laupäeviti väljus üks buss Sindist kell 14 ja teine samal ajal Pärnust. Pühapäevane lisabuss asus Sindist teele kell 19 ja Pärnust algas sintlaste kojusõit kell 22. Pilet maksis 50 senti.

Peale autobussi oli sintlastel võimalik Pärnuga ühendust pidada raudteitsi. Nimelt ühendas Sindi vabrikut ja Pärnut raudteeharu, mis 1928. aastaks liideti Tallinna–Lelle–Eidapere liiniga. Seepeale hakkas Sindit läbima mõlemas suunas päevas kolm reisirongi.

Rongipiletid olid küll poole odavamad kui bussipilet, kuid Pärnust väljuvate rongide ajad polnud sobivad. Rong lahkus Pärnust kell 1.50, 15 ja 23.15.

Raudteejaama ja Sindi alevi vahelise tee ehitamine võttis aega. Kui postkontor koos telegraafi- ja telefonikeskjaamaga kolis raudteejaama juba 1928. aastal, siis autobussi lõpp-peatus viidi sinna alles 1931. aastal. Nüüd sai liinibuss võtta sealt peale posti ja tuua posti Pärnust.

Sindi-Lodja sillanuhtlus

Peale lumetuiskude ja vihmasadudest pehmeks muudetud teede oli sellel liinil veel üks nuhtlus: Sindi-Lodja sild. 1932. aastal alustati Pärnu–Sindi liinil bussiühendust juba 7. aprillil, ootamata Lodja silla paigaldamist. Bussiga üle jää sõitmist peeti ohtlikuks ja käiku pandi kaks bussi. Esimene sõitis Pärnust Lodjani ja teine Lodjast Sinti. Sõitjad pidid jalgsi üle jää minema. Niimoodi seiklesid inimesed 12. aprillini, kui bussiühendus katkestati kuni silla paigaldamiseni.

1933 pikendas teedeministeerium K. Siitani & Ko liiniluba 1936. aastani. Ühe otsa pilet maksis 40 senti, edasi-tagasi sai 70 sendiga.

1935. aastaks oli Pärnu ja Sindi vaheline liikumine niivõrd tihe, et tihti oli buss viimse võimaluseni täis tuubitud, eriti nädalalõppudel. Viga oli vanas bussis, mis ei vastanud aja nõuetele ega sõitjate arvule. Liinipidajad reageerisid kiiresti rahva nurinale ja juba aprilli keskel sõitis liinil uus, moodne ja varasemast mahukam sõiduk.

Ambitsioonikad liinipidajad

1935. aasta suvel kolis Karl Siitan Pärnust Tallinna ja Pärnu–Sindi bussiliin läks osaühingu Olev kätte. Selle osanikud olid Allikivi, Klaassen ja Klein.

Uusi ja ambitsioonikaid liinipidajaid iseloomustab see, kuidas nad teenindasid sintlasi Pärnu laulupeo ajal 6. ja 7. juulil 1935.

Laupäeval, 6. juulil väljus buss Sindist kell 7.30, 10.30, 15, 15.45, 19 ja 21.30. Pärnust vastavalt kell 9.15, 13, 18.15, 20.30 puuturult ja viimane reis öösel kell 1 Supeluse 18 Vesseti maja eest.

Pühapäeval, 7. juulil sõitis buss Sindist välja kell 7.30, 10.30, 12, 14.30, 15.45, 19 ja 23. Pärnust kell 9.15, 11.15, 13, 16, 18.15, 22 ja viimane reis kell 24 jällegi Vesseti maja eest. Vajadusel lubati sõitma panna kolm bussi korraga.

1. jaanuarist 1936 hakkas sellel liinil kehtima uus sõiduplaan ja Pärnust kell 15.05 väljuv buss oli käigus vaid koolide õppetöö ajal.

31. märtsil 1936 lõppes Pärnu–Sindi liiniloa tähtaeg ja alates selle aasta 1. aprillist 1942. aasta 31. märtsini anti liiniluba juba Täisühing Pavelson-Pass-Kiidemanni autobussiliinidele. Sama aasta augustis pani see ühing sintlaste rõõmuks liinile sõitma uue 42kohalise luksusautobussi.

3. oktoobrist hakkas buss Sindist väljuma kell 7.10. Äripäevadel lisandus Sindist kell 14.30 ja Pärnust 15.05 startiv buss.

Hilinemine preestri laulatusele

1933. aastal valmis Lodjas esimene kaarsild. 1937. aasta sügisel alustati Pärnu–Sindi vahelise maantee laiendamist 1,5 meetri võrra. 17. oktoobril 1937 jäi rikke tõttu Lodjas seisma Pärnust tulnud buss. Kohale telliti asendusbuss. Asi poleks kõneväärt, aga bussirikke tõttu hilines ligemale tund aega Sindi preestri laulatus, sest teele jäänud bussiga sõitsid kõige tähtsamad pulmalised.

Sissetöötatud liinil kulges liiklus vahejuhtumiteta. Ajaleheveergudele pääsesid vaid liiniaegade muudatused. Näiteks 1938. aasta suvel hakkas 5. juulist kehtima igapäevane uus sõiduplaan, mis sintlaselgi võimaldas Pärnu rannas suvitada. Sindist väljus buss kell 7.45, 10.30, 15.45 ja 18, Pärnust aga 9.30, 13, 17.15 ja 22.

Rannas peesitamine lõppes ja 31. augustist mindi üle graafikule: ärasõit Sindist äripäeviti kell 7.10, 10.30, 14.30, 15.15, Pärnust kell 9, 13, 15.05 ja 18.15. Pühapäeviti võisid sintlased kauemaks Pärnu jääda, sest viimane buss läks siit kell 22.

Märksõnad

Tagasi üles