Järgmisel aastal tähistab Lihula muusika- ja kunstikooli õpetaja, kohaliku orkestri dirigent ja Junior Dance Bandi juht Mati Põdra oma 50 aasta juubelit. Selleks puhuks on 13. jaanuaril Lihula kultuurimajja oodata sümfooniaorkestrit ja tuntud lauljaid nagu Märt Jakobsoni, Peeter Kaljumäed ja Pille Saatmäed.
Mati Põdra – mees nagu orkester
/nginx/o/2019/04/22/11969039t1h0107.jpg)
16. detsember 2017, 11:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mati Põdra on sündinud 15. jaanuaril 1968. aastal Tallinnas oma vanemate esimese lapsena. Nende ametid polnud seotud muusikaga, ehkki isa oli tegutsenud restoranibändides. Oma elukutsevaliku tegi Põdra tegelikult aastal 1978, kui läbi sai kodulähedane algkool ja paratamatult tuli minna kuhugi edasi. Nii jätkus noormehe haridustee muusikakeskkoolis, kus ta õppis alguses tšellot ja hiljem kontrabassi. Aastal 1993 lõpetas Põdra muusikaakadeemia kontrabassi erialal.
Aastatel 1995–2009 töötas Põdra Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õpetajana, 2009–2011 Islandi Vabariigis Thorshöfnis instrumendiõpetajana, 2011–2013 Jana Tringi erakoolis kitarriõpetajana. Aastast 2011 on ta Lihula muusika- ja kunstikoolis vaskpuhk- ja löökpillide õpetaja. Õppeaastal 2010/2011 oli Põdra Narva lasteülikooli lektor.
Põdra algatusel hakati 2008. aastast Kaitseliidu orkestreid uuesti kasutama suvistel võidupüha paraadidel. Aastast 2013 koordineerib ta Kaitseliidu orkestrite väljaõpet kogu organisatsioonis.
Mati Põdra on rahvusvaheliselt tunnustatud arranžeerija, kelle seatud muusikateoseid on mänginud puhkpilli- ja sümfooniaorkestrid nii Eestis kui Venemaal, Lätis, Soomes, Norras, Islandil, Austrias ja Saksamaal. 2009. aasta üldlaulupeoks Üheshingamine koostas ta puhkpilliorkestritele viisipõimiku Uno Naissoo meloodiatest ja 2014. aasta üldlaulupeol kõlas puhkpilliorkestrite esituses viisipõimik "See kaunis maa" Kustas Kikerpuu loomingust.
Olete suurema osa oma elust pühendanud muusikale ja laste õpetamisele. Kas selline erialavalik tuli lihtsalt?
Muusika tuli mu ellu kuidagi enesestmõistetavalt. Mul oli algkoolis väga tähelepanelik muusikaõpetaja, kes suunas minu tolle aja tippkoori, RAMi poistekoori. Seal tekkisid kontaktid muusikakeskkooli poistega, ja nii see läks.
Õpetamise koha pealt on lugu palju keerulisem. Minu muusikaakadeemia lõpudiplomil on ainus "2" (siiski veel positiivne hinne, aga ülejäänud diplomist vähemalt kaks palli madalam) pedagoogiline praktika. Mul oli juba 1984. aastal, kui olin veel keskkooliõpilane, maailma asjadest oma nägemus, aga siis oli maailm veel suhteliselt väike. Kasvama hakkas see pärast raudse eesriide langemist. Hakkasin järjest kogema, et pedagoogika ei pea ilmtingimata käima ühe paradigma järgi. See oleks muidugi eraldi pikem jutt, aga siinkohal ütlen niipalju, et selle, kes ma olen õpetajana praegu, on kujundanud needsamad noored, kellega praegugi teeme mehetegusid.
Teie eestvedamisel taastati Lihula puhkpilliorkester. Tänavu suvel esindasite meie piirkonda noorte laulu- ja tantsupeol. Kui raske on panna noorteorkester ühehäälselt kõlama?
Kogu huvihariduse paradigma on tugevalt muutunud. Nõuka ajal, kui alustasin, polnud Viru keskust, kobarkinosid, isegi nutitelefone mitte. Muusikakoolidesse sissesaamiseks oli tugev konkurss ja kui sa ei suutnud olla perspektiivikas, lendasid sealt lihtsalt välja. Mis sinust edasi sai, ei huvitanud kedagi, sest järgmine oli kohe võtta.
Tänapäeval on huvihariduse õpetaja ülesanne tegelikult ainult motiveerida, motiveerida, motiveerida. Hoida neid, kes on, ja püüda leida juurde. Kui suudad tekitada sellise meie-tunde, oledki juba palju saavutanud. Aga selleks, et selleni jõuda, ei tohi sa olla ise selline, kes tuleb tööle viis minutit enne esimese tunni algust ja lahkub töölt viis minutit pärast viimase tunni lõppu. Me oleme väga paljus koos üles kasvanud ja meie motivaatorid on natuke erinevad tüüpilisest, et õpetaja saab iga "pea" eest natuke palka ja õpilane oma õppimise eest hindeid.
Kuigi ma vihkan kogu hingepõhjast seda inimest, kes raha välja mõtles, ütlen siin sellegi ära, et ilma korraliku välisrahastuseta ei oleks me pooltki nii head. Ühe keskmise muusikakooli eelarves ei piisa raha, mille eest soetada korralikke pille. Kõige rohkem on meile olnud abiks Kaitseliit. Nende eelarvest soetatud terve orkestritäis ühe tootja puhkpille on tekitanud ühtlase häälestuse ja balansseeritud kõlapildi. Nende eelarvest rahastatud kogu orkestri korduv osavõtt tugevatasemelisest Tammefestivali suvekoolitusest on tekitanud individuaalse ja kollektiivse mängutaseme, mida on raske allapoole kõigutada. See ongi kõige eeldus. Vastutus kollektiivi ees, soov saada ise paremaks ja innustada teisigi on kaasnevad tegurid. Ja võimalus ennast väljendada väljaspool klassiruumi nelja seina on boonus.
Nüüd on Lihulas oma puhkpilliorkester ja Junior Dance Band, kes mängis suisa vabatahtlike tänuüritusel, mille patroon on president. Mis on teie järgmine eesmärk?
Minu erialaõpetaja oli selline, kes hoolitses ka selle eest, et igale oma tudengile just talle sobiv töökoht leida. Ja mina tahan olla samasugune. Kui ma nüüd ütlen, et minu järgmine suur eesmärk oma praeguste noortega on saada linna või valla (pool)kutseliseks esinduskollektiiviks, võib see esmapilgul kõlada küll nagu mania grandiosa, aga kui nüüd hoolikalt järele mõelda, kannaksime juba praegu selle staatuse küllaltki lahedalt välja. Need inimesed orkestris väärivad seda, et pillimänguga omale väike lisateenistus tekitada.
Ükskord saab ju otsa iga koolitee. Lihulast minnakse edasi õppima suurematesse kohtadesse. Selleks ajaks peab masinavärk töötama nii, et jätkuks tahtmist õpingute ajal edasi proovides käia ja pärast leiaks motivatsiooni kodukohta naasta. Miks ei võiks näiteks olla 0,75 koormusega geograafia + 0,5 koormusega klarnetiõpetaja, selle asemel et nii gümnaasium kui muusikakool peaksid omale otsima osakoormusega "pooleterameest" (kes tihtipeale on diktaator: saan käia ainult kolmapäeviti, võta või jäta)?
Selline orkestristuudio eraldi organisatsioonina peaks olema võimeline lahendama mõistlikult probleemi, kus orkestripillide õppijate arv tugevalt kasvab. Oleme ausad, minu töökoormus muusikakoolis on juba üle ääre. Praegu saan seda lahendada tänu sellele, et kaks minu õpilast tegutsevad juhendamispraktika raames minu assistendina. Veel viis õpilast … ja tuleb hakata uusi lahendusi otsima.
Tundub, et olete suutnud muusikaga nakatada peale paljude noorte enda mõlemad lapsed, kes on tegevad nii Lihula puhkpilliorkestris kui noortebändis Junior Dance Band. Kas nende soov õppida muusikat tuli teile ootamatult?
Oma lastega oli suhteliselt kerge, sest mõlemad käisid kontsertidel juba ema kõhus olles. Sundima ei pidanud kumbagi, pigem olema ise hea eeskuju.
Mariele pärast kuut aastat flöödiõpinguid siiski vihjasin, et oboega oleks rohkem pakkumisi (aga flöödimänguoskusi see ei hävita).
Mart Erik tegi oma pilli- ja karjäärivaliku juba kuueaastaselt täiesti ise, üksnes muusikakeskkooli minekuga oli ema arvamuse kohaselt tarvis oodata, kuni algkool läbi. Ei hakanud seal koolis ise käinuna vastu vaidlema.
Kust tuli idee tähistada oma juubelit suursuguse peoga, kus lavale astub üles sümfooniaorkester ja mitu Eestis tuntud lauljat?
Kõik muusikud mõtlevad midagi välja. Näiteks minu kontserti juhtiv ja solistina esinev Peeter Kaljumäe võttis omale orkestriks Pärnu Saxoni, kellega ta kõige rohkem koos esinenud, ning kutsus oma kunagised lavapartnerid solistide ja dirigentidena. Tuntud puhkpillitegelane Valdo Rüütelmaa kasutas mitut orkestrit ja kontsert oli 100 protsenti tema loomingust.
Ise olen mänginud mitmes orkestris ja juhatanud paljusid. Ei tahtnud olla see lapsevanem, kes läheb oma kaksikutega välja jalutama ja siis kuuleb küsimust: "Kumba te rohkem armastate?". Otsustasin juba suvel, et ei paku ühelegi konkreetsele orkestrile, vaid teen üldise üleskutse, tulgu siis, mis tuleb.
Kas oli raske saada üheks päevaks kokku nii suur hulk pillimängijaid?
Üllatavalt kerge. Tuleb välja, et mind mäletatakse hea sõnaga. Esimestena ennast kirja pannud otsisid ise juurde.
Tänapäeval on projektitöö üldse moes. Ma ei tahaks enne munemist kaagutada, aga kui läheb nii nagu mitme targa peaga koos planeeritud, leiab aastal 2018 Lihulast sümfoonilist muusikat veel. Nii et Pärnu Postimehe "klikipealkiri" väga vale polnudki.
Milliseid teosed 13. jaanuari kontserdil kõlavad? Kas muu hulgas tuleb esitamisele siinsele publikule meeldiv "Maksamereliste tants" balletist "Kratt"?
Kontserdi esimene pool on rõhuasetusega klassikalisel muusikal. Siiski, mõni teos kõlab pisut ebatüüpiliselt. Näiteks kuulus "Nessun dorma" on seekord eufooniumi soleerimisel. Originaalhelistikuski on see eufooniumimängijale väljakutse.
Kontserdi teist poolt võiks tinglikult nimetada "Põdra tuli Lihulasse ja siis hakkas igasuguseid asju juhtuma". Seda poolt kannavad põhiliselt minu head kolleegid ja praegused õpilased.
"Maksamereliste tantsu" hoiame märtsis toimuvaks orkestrite konkursiks: see on enamikul mängijatel juba peas, ei tahaks rutiini lasta.
Sünnipäeval teatavasti tehakse kingitusi. Mida publikult ootate?
Minusugusele on midagi kinkida väga keeruline. Isegi kõige pisema lillekimbuga läheb alati pärast kontserti koju keegi teine, pean ainult püüdma mingit järjekorda jälgida, et kedagi mitte solvata.
Aga – kui tegeled noorte muusikute kasvatamisega, on pidevalt rahapuudus, isegi palju suuremates kohtades kui Lihula. Lihtsalt, ükskord kasvatakse olemasolevatest instrumentidest välja. Tavaliselt juhtub see siis, kui eelarveraha kulutatud ja projektide tähtaeg ka möödas.
Kui just mulle personaalselt, siis ma ei teagi ... Pange raha kokku ja kinkige mingi reis Kuule või Gröönimaale. Nali. Ma niikuinii ei oska puhata.
