Mikk Pärnits: Psühholoogina on ebaprofessionaalne naeruvääristada naiste ülestunnistusi

Mikk Pärnits. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Silma jäi Tõnu Otsa ja Kalev Vilgatsi mehine intervjuu 23. detsembri Pärnu Postimehes, milles kaks vanemas eas mehepoega arutlesid uue ja keerulise maailma üle.

Kui rünnatud ja ahistatud naiste üle iroonitsetud, võiks mõelda asjale sedasi: miks ei läinud inimesed nõukaajal miilitsasse represseerimise kohta kaebusi kirjutama ja tegid seda alles iseseisvumisajal? Ilmselgelt ei kiusatud eestlasi eriti taga, vaid tahame üksnes tähelepanu ja rahuldame edevustunnet.

On väga kurb kuulda, et füüsiline ja vaimne vägivald osutuvad nende naeruvääristamise sihtmärgiks, kus erilise litaka saavad keskeas või vanemad naised: psühholoogina on veel väga ebaprofessionaalne (kui mitte kuritegelik) naeruvääristada vanemate naiste ülestunnistusi nende peal toime pandud vägivallast.

Ehk ei ole Ots taibanud mõelda, et alles praeguse õhustikumuutuse najal saavad ohvrid juhtunud koledustest vabamalt rääkida? Otsal soovitan kindlasti lugeda nüüdisaegsemaid käsitlusi patriarhaadist, ohvrisüüdistamisest ja muud „läänemeelset moeröögatust“ käsitlevaid teadustöid. 

Ehk tasuks järgmine kord naistevastast vägivalda ja seksuaalsust puudutavaid teemasid käsitlema saata ka keegi, kes oleks noorem ja teemast informeeritum. Muidu võib jälle kinnistuda kurb stereotüüp keskealistest valgetest meestest, kes kasutavad leheveergu moodsa maailma, liigse vabaduse ja vinguvate keskealiste naiste kirumiseks.

Ja seda me ju ei tahaks. Ehk oleks ka Pärnu Postimehel aeg end kokku võtta ja muutuda tänapäevaseks väljaandeks, mis suudab aktuaalseid teemasid käsitleda adekvaatselt, pööramata seda sealjuures tüüpiliseks palaganiks ja kannatanute mõnitamiseks. Eks jõulud ole siiski imede aeg ja loodame, et Ots ja Vilgats siiski sellele tagasihoidlikule lugejakirjale lisaks kuuse all siiski vitsu juurde saa. 

Rahulikku jõuluaega!

Väljavõte Tõnu Otsa intervjuust:

Mitte ainult Eestit, vaid tundub, et kogu maailma on haaranud ahistamissüüdistuste laine. Isegi väga ammusest ajast otsitakse välja midagi, et nüüd näpuga näidata. Mis võib olla selle põhjus?

Ürgsest ajast on geenid meieni tassinud arusaama, et naine on suhetes vallutatav ja mees vallutaja.

Kui mees armastust avaldab, ütleb ta: “Ma armastan sind!”. Armastust avaldav naine küsib: “Kas sa armastad mind?” Mees võtab ja naine andub.

Nüüdne, juba sadakond aastat hoogu kogunud naiste emantsipatsioon üritab seda suhtemudelit lammutada, kuid kergelt see ei lähe. Seni oli naisel ebasoovitavast suhtest või suhtlemise vältimiseks kõige käepärasem võte mitte tõmmata tähelepanu ega olla ahvatlev.

Nüüd tahab naine olla suhetes olukorra kontrollija: ta on veetlev, šarmantne, ahvatlev, kuid ise valib, kellele ja millise arengu jaoks. Isaste instinkt paljudes, võib-olla mingil määral lausa igas mehes, seda ei salli: ahvatled küll, aga miks mitte just mind? Ja siis süüdistavad mehed vääralt koheldud naist: tal oli ju selline väljakutsuv pilk, riietus, maneer.

Mees tahab oma jõu ja musklis keha üle uhke olla. Küllap on seegi ahvatlus ja meeldida soovimine, kuid seda pole me iialgi ajaloos pahaks pannud.

Naisele on suur enesehinnanguline väärtus tema keha, näo ja käitumise ilu ja võlu. See oli kaua aega eksponeerimiseks häbiväärne. Nüüd enam ei ole. Naistel ei pidanud midagi muutuma instinktides ega endo­krinoloogias. Muutuda sai vaid avalik käitumine. Meestes peavad aga sisemist eetilist võitlust ürgne vallutamistung ja tänapäevane eetika, mis sunnib hoidma käed taskus ja suu vett täis.

Läbi aegade suuremaid seksisümboleid Jean Belmondo on öelnud ja Frank Sinatra korranud südamemurdjatest meeste tarkust, et naised ise tahavad, et härrasmees suhtleks temaga nagu kuningannaga, aga kohtleks nagu naist.

Kohtlemise all pidasid nad silmas juba midagi kontaktset. Küllap peaks see nii olema tänapäeva uue seksuaalrevolutsiooni ajalgi. Ent meil on härrasmehelikkus paljudele taandunud vaid isase rolliks ja nad näevad naiseski üksnes emast.

“Seksi” mõiste muutub seksuoloogilegi uduseks. Missugune osa moodsas autos teeb selle “seksikaks”, nagu reklaam väidab? Kuidas saab magustoit olla seksikas?

Sama on ahistamisega: kunagisele lihtsalt labasele käitumisele kleebitakse see “seksuaalne” külge, kuigi vägistamisest oli asi kaugel. Mõne üle keskea patsiendi selleteemalisi muresid kuulates tikub tekkima mulje, et sellest on tal nüüd aastate tagant nii erutav rääkida. Kõik ju räägivad, kuulake mind ka!

Kas me ei jõua nii olukorrani, kus naisele ei tohi enam teha komplimenti, kinkida lilli, sest kõike annab käsitleda ahistamisena?

Suuresti on selle põhjus soorollide nivelleerimise pealiskaudsus: kui mehel kõlbab teist meest patsutada, kõlbab seda ka naisega; kui kõlbab teist meest saata sinna, kuhu tegelikult minna pole võimalikki, miks siis naisega suheldes selline keelepruuk järsku karistatav on?

Usun, et see kõik nagu riietumismoodki läheb üle. Kuni geene selles suunas muundama ei hakata, jääb sinna peidetud mehelikkus ja naiselikkus ikka kehtima.

Kui kaugele selline sooneutraalsus võib areneda?

Sel on palju aspekte: iive, kasvatus, sotsiaalne rollijaotus, kuid psühholoogina arvan, et see on suuresti sellesama seksuaalrevolutsiooni moeröögatus. Aga mood on midagi muud kui stiil. Elu valib moest välja selle, millele annab ajaloolise õiguse stiilina püsima jääda. Nii pole see ainult moes või arhitektuuris, vaid ka suhetes ja suhtlemises.

Mina elasin oma elu esimesed sooneutraalsuse kogemused üle noorpõlves. See koht oli Saaremaa segasaun. Algul tundus küll põnev ja salapärane, kuid pidin tunnistama, et mingit erootikat küll ei olnud, ja tuleb nõustuda naiste enda saladusega, et napilt või pooleldi riietatud naine on palju erootilisem kui paljalt. Naised on öelnud ja ütlevad isegi nii: “No sina oled ikka nii paks ja inetu, et võid vabalt paljalt ringi käia.”

Erootikat ja seksapiili ära keelata ei saa, aga kui kaotada täielik erisus sugude vahel, siis ehk võidakse selle eest karistama hakata. Enne küll muutub selline alastikultuur tülgastavaks.