Marko Šorin: Minu luukered oleksid ammu kapist välja kistud

Kui Marko töötas Sindi linnavalitsuses, sai Wöhrmanni puiesteed pidi tööle jalutamisest rituaal. Värskes õhus liikudes tulid sageli head mõtted. Foto: Mailiis Ollino

Ei suitseta, joo ega vannu. Vastupidi: alati tervitab tuppa tulles kõiki viisakalt ja lausa kiirgab väljapeetust.

Ei suitseta, joo ega vannu. Vastupidi: alati tervitab tuppa tulles kõiki viisakalt ja lausa kiirgab väljapeetust.

Peale selle, et poliitik ja Sindi fänn Marko Šorin on saanud tänu heale läbisaamisele õigete inimestega mõnegi töökoha, võlus ta teadmiste ja heade kommetega ära oma naise.

Autor ja intervjueeritav sinatavad üksteist, kuna nad on ammused tuttavad.

Sinu eakaaslane Summer rääkis oma persooniintervjuus, et nooruspõlv oli Sindis karm ja kohalikud poisid ei pääsenud eestlaste ja venelaste vahelistest kaklustest. Kuidas sinul nende löömadega oli?

Iseenesest huvitav mälestus Sindist. Mina kaklusi ei mäleta. Pigem meenub see, et kui Paikusele tekkis politseikool – sinna, kus enne oli kurikuulus Sindi erikutsekool – ja kui sealsed kadetid käisid Sindis pidudel, olid kohalikud eesti ja vene rahvusest noormehed, kes enne põrnitsesid üksteist altkulmu, järsku väga suured sõbrad ja põrnitsesid koos politseikooli kadette. Alguses oli isegi intsidente, aga mina neis ei osalenud.

Mäletan, et esimene politseikooli lend oli väga sportlik. Korraldati mingi võistlus ja üsna väikest kasvu kadett suutis Sindi kooli võimlas korvpallimängus pealt panna. Pealtpanemine polnud siis üldse väga tuttav tegevus. See näitas head füüsilist vormi, neil olid väga kõrgete nõudmistega katsed. Üks Saaremaalt pärit kadette oli nii pikk, et pidi seisma number 40 bussis trepi peal, muidu ei mahtunud bussi ära.

Käisid jutud, et nüüd on tohutult vaja ühineda ja sõda pidada, aga see oli rohkem selline ärplemine ja testosteroonitaseme tõstmine.

Kummale poolele varasemate eestlaste ja venelaste vaheliste väiksemate hõõrdumiste korral hoidsid?

Mulle pole see kunagi teema olnud: olen olnud kogu aeg Eesti poolel. Aga kaklusi polnud. Mul polnud selliste tülidega tegemist. Pigem olin trennis: mängisin võrk- ja sulgpalli, mõne korra nädalas käisin jõusaalis.

Usun, sest mitu sind ammu tundvat inimestki rääkisid, et olid juba lapsena väga korralik. Aga kuidas sul näiteks napsitamise ja suitsetamisega oli?

Üldse pole mingit teemat. Olen elus korra, 14aastaselt klassivendade õhutusel suitsu proovinud. Alkoholiga pole mul kunagi läbikäimist olnud. Need asjad on läinud minust mööda.

Kuidas abikaasa Külliga tutvusite?

Koolis. Kui teda esimest korda nägin, vaatasin, et kui ilus naine. Mõtlesin, et ei tea, kui palju minul lootust on. Arvasin, et nii ilusal naisel on kindlasti väga palju peikasid. Oleme sellest korduvalt rääkinud. Ta imestab, et nii arvasin. Ise peab ikka initsiatiivikas olema. Aga koos me oleme ja juba üle 20 aasta.

Millega siis kauni naise ära võlusid? Ära nüüd solvu, aga oma ea kohta natuke nohikliku noormehena.

Saan aru küll, mida sa mõtled. (Muigab.) No ta ise väidab, et kuna mul läks koolis päris hästi. See oli Pärnu majanduskool, kus kokku saime. Mulle sobis väga raamatupidamine. Ükskord tuli ta minu käest küsima, kuidas midagi teha. Siis ta ütles: "Ega sa minust nii lihtsalt lahti saa." Mina siis mõtlesin, et ega ma tahagi lahti saada. Asi arenes nii, et läksime koos Vallikääru Kuraditosina kontserdile. Sealtpeale jäimegi kokku.