Pildikesi Pärnu rannamelust 80 aastat tagasi

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Pruukis päikesel vaid heledamalt paistma hakata ja laheveel kümbluskraadideni soojeneda, kui supelsaksad ja muud suvevõõrad olid Pärnus platsis ning suvine elu lõi keema.

Väike valik Pärnu Päevalehes ja Vaba Maa Pärnu väljaandes ilmunud suvevesteid peaks edasi andma 1931.-1932. aasta kuurortlinna õhustiku ning ühtlasi võime tõdeda, et piisavalt on asju, mis läbi aastakümnete pole muutunud.

Hõimukeel

Keeleküsimus on Pärnus teravam kui kuskil mujal, sest igal suvel rändab siia igast ilmakaarest mitmest rahvusest inimesi, kellega tuleb suhelda ametlikult ja eraviisil.

Eriti rohkesti kuuleb-näeb siin igal suvel lahetagust hõimurahvast, kellega loomulikult suhtlemisvajadused on kõige suuremad. Ent vaatamatult sellele ei ole paljudel vajalikul määral seda keelevärki käepärast ja üksteisest arusaamiseks tuleb kõnelemisel abiks võtta peale suu ka jäsemed.

Viimasel ajal saadakse sellest siiski enam-vähem üle, sest on kujunenud välja eriline hõimukeel, mida valdab nii soomlane kui ka eestlane ühteviisi. Selle keele kogu grammatika ja süsteem seisab selles, et soomlane räägib oma keelt, kuid eesti murrakus ja eesti lõppudega ja eestlane kõneleb oma keelt, ent soome murrakus, s.o soome lõppudega.

See ei ole küll uus leiutis, vaid seda praktiseeriti juba kaugemas minevikus, ent kindlakujulisema süsteemi võttis ta vaid hõimurahva sulemeeste viimase külaskäigu puhul.

Ent ka praegu võib hilisõhtuil alleedel kuulda hõimukeelt, kuigi seal kõneleb rohkem hõimuveri südamete ja silmade kaudu. Kuid see päris õige hõimukeel ongi ilma sõnadeta!

Jääb, jääb, jääb pooleli …

Üks agar pealinna daam, kes Pärnu suvelõbusid nautis põhjani, sattus kord õnnelikult mereranda liumäele, kus kuulis, et 10 sendi eest võib liuelda alla kolm korda.

Et daam alati armastas kaubelda en gross, siis sobitas ta siingi kolme krooni eest 100 sõitu liumäest alla.

Kaup sobitatud, raha makstud, alustaski daam esimese sõiduga sajasest seeriast. Et aga ülesminek aega võttis, ei suutnud ta enne lõunasööki rohkem sõite sooritada kui 45.

Ent ega see veel vahvat daami kohutanud, vaid lahkudes tähendas, et nüüd jääb küll pooleli, kuid pääle lõuna lubas jätkata.

Võib-olla jätkab praegugi – kolm krooni ja sada korda.

Onku Riihimäkist

Kokkupuutest soome ajalehemeestega jäi meelde kõige enam kirjaonku Riihimäkist. Sigarijupp suus, alati valmis ülemeelikule naljale, vestitaskud täis Soome ja Eesti rahamärke, väheluitunud kübaraga peas, maadles ta vapralt külalislahkusega soomlase kohta haruldase huumori- ja lustimeelega. Ümar keha aina õõtsus kõndides ja sigarijupp ähvardas iga silmapilk põleda suhu, kuid Riihimäki onku rühkis osavalt ühest lokaalist teise. Ja suvekasiinos tegi ta, mis võis.

Ajas rinna punni, võttis tähendusrikka poosi ja kõlava tenorihäälega, temperamendiga, mis otse hämmastama pani, laulis paar soome laulu. Lokaali peremees vaatas, kuulas ja oleks ta arangeerinud kindlasti tõmbenumbriks, kuid onkul polnud enam aega. Läks õhtul kui marutuul vaksali, sest toimetavat kodus üksi mitut lehte. Ta viimased sõnad saatjaile olid: “Tooge minule paar Pilsenit.”

Kui kurblik on poissmehe elu …

Kuigi Pärnut nimetatakse poissmeeste paradiisiks neitsite rikkaliku üliproduktsiooni tõttu, siiski paratamatult tuleb meelde see vana armas šlaager: “Küll kurblik on poissmehe elu …”

Mitte armuasjad ei ole need, mis panevad selliselt ohkama, vaid kui mõelda oma vaesele rikutud organismile, siis ei saa teisiti. Kõhu- ja kukruküsimus tuletavad sulle kindlasti meelde, et sina oled see vaene ohvritall, kes peab lunastama kõik kõrtsimeeste kõvad maksud ja sööma sisse söögimajade “soolased” supid.

Ja kui siis teed oma bilanksid ja muud matemaatilised konksid, siis leiad, et vaatamata sellele, et toiduainete hinnad näitavad kohutavat langust, oled sina olnud see eesel, kelle toitlusministeeriumi eelarve näitab kohutavat tõusu.

Tõttad turule, et kontrollida toiduainete hindu, sest söögimajade ja lokaalide söögikaardi ristsõnade mõistatus eitab kategooriliselt igasugust langust hindades, näidates 1927. aasta turuhindade taset (veste on kirjutatud 1932 – toim).

Siin avastad, et toiduainete hinnad on sellega langenud mitmekordselt, ent kui pärast seda kurnavat käiku tahad veidi einetada, siis leiad, et söögikohas veerandkilone vasikapraad maksab täpselt sama palju kui sajakilone vasikas. Üks härjasilm, mis valmistatud kolmesendisest munast, maksab sama palju kui kana ühes oma aastase munatoodanguga, jne, jne.

Maksad omast koondatud ja moondatud kukrust seekordse kõhukõdi kinni ja ootad kannatlikult paremaid päevi ning armsamaid aegu ses ilusas lootuses, et vahest pole veel suudetud uusi söögikaarte ajakohaste hindadega trükkida.

Ent kui lähed homme ja ülehomme, siis leiad eest ikka selle “vana trüki”, mis saanud oma eluõiguse möödunud sajandist, ja sa oled seniks sunnitud unustama muinasjutu kuulmatust odavatest toiduainete hindadest, kui satud mõne vihase maamehe küüsi, kes sind omakorda sõimab: “Mis teil viga elada. Toit jumalamuidu käes ja kõrged palgad podisevad edasi!” Ent tegelikult on nii, et palka aina koondatakse ja moondatakse, kuna söögimajade hindade ristsõnade mõistatus nõuab rahakoti ajult endist pingutust.

Ei pea ennast kompetentseks köögikultuuris ja arvan, et võib-olla läheb toiduvalmistamisel niipalju aineid kaotsi, et ei saa teisiti, kui peab sellest säristatud ja käristatud lihaliblest võtma sellist verehinda. Ent ka see arvamus ei saa kaua paika pidada, sest sõber seletab, et ta praegusel ajal sama summaga, mis mina maksan kuus lõuna eest, toidab neljaliikmelise perekonna.

Ja kui ühel päeval jalutasin mööda linna ringi, siis avastus mulle juba üks niidike, sest peaaegu iga teise maja külge oli tekkinud silt “söögisaal”, ”söögimaja”, kuna selliseid silte nagu “kodused lõunad”, “maitsev kodune einetamine” jne on sageli ühes majas mitu, mis kõik pretendeerivad söödikutele.

Ja usaldusväärsed andmed räägivad, et söögimajadest olevat sama suur üliproduktsioon kui naistest, nii et iga kahe söödiku kohta tulevat kolm söögimaja, kes kõik tahavad teenida. Ja sina vaene poissmees pead olema see ohver, kes maksab kinni kõik need kõvad kulud ja andma veel lisaks tulugi.

Jah, aga see aeg pole kerge kellelgi, ent eriti raske on ta poissmehele, kes kogu selle naiste ja söögimajade üliproduktsiooni peab kandma enda turjal, nii et paratamatult nahk higistab ja selle vana šlaagri välja pigistab: “Küll kurblik on poissmehe elu …”

Rannapeegel

Kuumad ilmad on jälle tagasi pöördunud ja igal leemetab nahk seljas. Paar päeva vihma järele oli veidi vilum ning sarnased “luukered” nagu Kesselmann, tema sinasõber Ameerika Fatty, insener Vambola ja teised oskasid vilust ilmast kõige rohkem lugu pidada. Kuumus on nende meeste vaenlane, kuid vilu ilm olgu ikka ja alati teretulemast.

Rannaelu pung puhkeb lahti täies ulatuses kell 11 hommikul ja kestab täie hooga lõunani. Vees sulistades ja liival lebades muutub vats kella kaheks-kolmeks revolutsiooniliseks ning “mäss” tuleb maha suruda kas Rannasalongis, Suvekasiinos, Endlas või mujal toitude “arsenaalis”.

Rannal kurameeritakse, flirditakse, imestletakse oma ja teiste kauneid kehavorme.

Asjatundjaks või “snatokiks” sel alal on “sulgkaalu poksikuningas” ja leheneeger Kaljo. Tema terav pilk ütleb kohe ära, kes on küürakas ja kes on sirge, kes lonkab ja kes mitte, kes on paks ja kes on kõhn, kes pikk ja lühike jne. Kaljo uurivad ja puurivad silmad on daamidele kui päikesepiste. Vaatad korra otsa ja daam langeb sülle kui küpse ploom, pole muud kui pane hamba alla. Aga ta on ise nii vooruslik, et ta kunagi seda ei tee (ripub ära muidugi “ploomist”).

Et plaažil või rannas valitseks just kainus ja kasinus kombetes, seda ei saa öelda. Kaks paari olevat juba tänavu suvel kärbsepaberil kinni jäänud tiibasid pidi. Ei tohi olla liiga julge ja ahne. Kaljo arvates olevat see mitte häbi-, vaid õnneplekk inimese elus.

Direktor Kesselmann käib ülepäeviti meres vett üles tõstmas, et suvitajad supelda saaksid. Tasu ta selle eest ei võta, sest ta saab palka ainult rääkimise eest.

Linnapea tunneb suurt rõõmu suvitajate rõõmust ja seepärast käib ta plaažil enese ja daamide võluks ning rõõmuks.

Linnapea abi, nõunik ja lokaalide “pikne” käivad samuti jõudumööda suvitajate meeleolu rannas kõrgel hoidmas.

Möödunud suvel veetis siin oma puhkeaega riigivanem, kuid tänavu komandeeris ta siia pulmareisile oma poja noore naisega.

Pärnu kuurordi au tõusis suvitajate silmis jälle mitme kraadi võrra. Siin kosutavad oma tervist ka kirjanik Wilde, Semper ja kurjad karikaturistid Tiitus ning Ha We, kuuldavasti ka Sen-Sen.

Pärnu kuurordil on olemas kõik head küljed, kuid iga kell näitab ise aega ja seepärast keegi ei saa õigel ajal õigesse kohta, s.o “trefungile”, kõrtsi, ametisse, varrudele, laulatusele jne.

Rannaelust ei saa täie sõõmuga osa võtta skautide kindralstaabi ohvitser Viktor Krull, sest ta peab olema Doberaanis operatiivstaabi ülemaks. Samuti peab rannaelu lõbust ära ütlema riigikogu liige H. Kukke. Riigikogu on tal praegu kuumal ajal nagu täi krae vahel.

Tänavu on meil suvitamas isegi Valgast üks suvitaja, nimelt vannutatud mees Peters. Ta ise ütleb küll, ega ta tule siia suvitama lõbu, vaid jonni pärast. Jonn kestab kolm-neli päeva ja siis on jälle Valk kõige armsam linn.

Kuumus teeb liiga ja peaajud hakkavad juba tolmama ning seepärast peab neid kastma ja olgu siis seekord lõpp.

Meri, päike ja õhk kutsuvad, kuid üks daami hääl hüüdis, tule minu poole. Küll on ilmaelu raske, kas nüüd kuulda päikese, vee ja õhu käsku või daamikese oma? Kuidas talitada? Seda otsustagu igaüks ise.

Märksõnad

Tagasi üles