Ma ei mõista.

Noh, see on umbes niisama lahke etendus nagu South Parki multikas – kõik saavad. Lavastajad saavad, näitlejad saavad, ajakirjanikud saavad, publik saab, ma ise saan. Kõverpeegliga lahkesti näkku. Ega see valus ole, tore on enese üle muiata, kui oskad.

Mingist ajukäärude arvust allapoole on võimalik lavastust lihtsa jämekoomikana võtta ja selles räigelt pettuda. Vindid on üsna üle keeratud ja isegi kui miski täiega untsu läheks, oleks see selles lavastuses õige.

Miks on sul vaja vint peale keerata? Kas suvelavastus ei võiks olla lihtsalt mõnus rahvajant, väänutamata sinna sisse topeltreaalsust, näitemängu näitemängu sees, post-postmodernistlikku paradigmat?

Lihtsalt mõnus rahvajant käiks liiga madalalt altpoolt minu latti, selle kirjutamine poleks huvitav ja jääks seetõttu ära. Midagi peab alati veel olema, sotsiaalne mõõde ja traagika, tsitaadid klassikast ja parafraasid “klassikale”, metatekst ridade vahel ja nii edasi.

Tegelt ka vä?

Ähäh, mhmh.

Eesti teatri elav legend Jaan Tooming kirjutas kõnealuse suvelavastuse kohta, et “Mõnus on elus teater. Aga seda on harva. Aapo Ilvese kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud “Pulmatrall” on”. Toomingu ülimas kriitikameeles ei maksa kahelda, kas see ülipositiivne arvustus tuli sulle üllatusena?

Kuluaaridest juba teadsin, et Toomingule meeldis, aga eks see arvustus veidi ehmatas ikka. Tunda oli, et tema emotsioon on ehe. Samal ajal kipub vanameister oma kirjutises veidi nii-öelda spoilerdama, räägib toimuvat ette ära. Nii pole ehk päris aus nende suhtes, kes etendust näinud ei ole. Aga jah, mina olen Komissarovi ja Toomingu kõrval veel tõuguke, ei hakka korüfeedega vaidlema.

On keegi pahasti öelnud?

Seniste artiklite juures on netis olnud piisavalt vähe kommentaare, ma viitsisin neid isegi lugeda, sealt leiab nuttu ja hala ja needmist küll. Aga kui mingi loomeakt pälvib ainult kahte liiki vastukaja – kuldavat ja põrmustavat –, siis tähendab, et teos pole keskeltläbi jura, vaid puudutab midagi.

Lavastas Komissarov, mängivad head eesti näitlejad – Egon Nuter ja puha – ja hästi mängivad, aga ma noriks selle su teksti kallal veel edasi. Küsiks nii: milleks kirjutada teksti tsitaate, millest kõigist arusaamiseks peab olema vähemalt (:) kivisildnik või, ma ei tea, mina?

Või kadunud Mati Unt näiteks, keda samuti etenduses ühes rollijoonises veidi meenutatakse. See on minu eralõbu, mida ma ei kavatsegi endale keelama hakata. Sina ja (:) kivisildnik väärite samuti võimalust. Nagu suveetendusele õlut rüüpama sattunud Soome ehitajagi, las tema naerab teisi nalju, ega ta tegelikult ju paha poiss ole.

Seega, julged tõdeda, leidub sinu loomingus, kui kas või “Pulmatrallist” lähtuda, varjatud hoovusi, mis annavad tööd tuukritele, kui “Pisuhända” meenutada?

Kas seda Pärnu teatri “Pisuhända”, kus üks rollijoonis minu pealt võetud oli ja kuhu ma imaginaarse romaani “Pisuhänd” tarbeks peatüki kirjutasin?

Ei, üldisemalt ja klassikaliselt “Pisuhända”.

Eks need hoovused on varjamatud, iseasi, kas “tuukril” silma jätkub. Kirjandusteaduslik targutamine mulle üldiselt ei meeldi ega paku harilikult midagi. Loomingulistel aladel ongi nii, et tuukriteks hakkavad reeglina need, kes vee peal ei püsi.

Kui näidendit kirjutad – on neid su pagasis ju päris hulganisti –, kas kujutad nii-öelda vaimusilmas ette, milline sinu tekst elavaks muutudes, lavastuses näitlejate esituses välja hakkab paistma?

Eks ma kirjutades kujutan ikka karaktereid ja jõujooni ette, tihti tean, millisele näitlejale kirjutan. Näiteks Mercale on hea kirjutada, tunnen teda juba nii kaua, et oskan tema pulsiga arvestada.

Kirjutan väga täpset ja remarkidega juba lavastatud teksti. Lavastajatel tuleb kõvasti vaeva näha, et sellest mööda hiilida ja ise tööd teha. Tihti nad jõuavad pärast paarinädalast tõmblemist minu variandi juurde tagasi. Mitte alati, mõnikord läheb asi suisa teisele poole, aga siis on muidugi väga tugev lavastaja.

Päriselt või?

Kõik, mis ma teen ja räägin, ongi päriselt.

Aga hea küll, niipalju siis “Pulmatrallist”, kes tahab, läheb vaatama ja naerab end herneks, järgmisel vastlapäeval supimaterjal omast käest võtta. Oled mitmekülgselt andekas looja, kirjutad luuletusi, näidendeid, nagu kõneks oli, joonistad pilte, mängid kitarri, laulad, teed lastele munarestidest hiiri – nagu tõeline renessansiinimene, kui munarestidest hiired kõrvale jätta. Kas paljuks ei lähe?

Läheb küll paljuks, selles mõttes, et tahaks veel palju rohkemat teha, aga konjunktuur kipub aja ära sööma. Õige mitu nn oma asja on taamal hetke ootamas ja kui ma kõik tellimused vastu võtaksin, peaks mind neli olema. Vähemalt. Olen jube vilets ei-ütleja. Nukker parafraas ühest Veiko Märka luuletusest: “Ükskord saab meinstriim su kätte / ja lööb sulle papiga pähe ...”

Ajad kõvasti pappi kokku siis, jah?

Kurat seda teab, pole aega kontoseisu vaadata.

Milline ala sulle kõigist ülal loetletutest kõige südamelähedasem on, pakkudes sulle ühtaegu loomingulist eneseteostust ja ehk äraelamiseks sissetulekutki?

Laulude ja laulutekstide tegemine on väga huvitav. Poplaulude tekstid oma raamidega, lauldavuse printsiip, sihtgrupi ja solisti erisuste adumine. No ja südamehobi on võrokeelsete koorilaulude loomine, raadiopopp maksab selle missiooni kinni. Aga muinasjuttude kirjutamine ja kas või meisterdamisküljed Tähekesele on samuti väga huvitav teema. Kuni ma teleseepi ei kirjuta, on kõik hästi.

Valetad ka?

Pole vähimatki vajadust, sina küsid, mina vastan, nagu asi on. Udujutu asjus pöördu mõne poliitiku poole, aga enne uuri välja, kes nende valimisplatvorme kirjutavad.

Milline kultuuritarbija sa ise oled, millist muusikat kuulad, milliseid kujutava kunsti šedöövreid naudid, millist kirjandust ahmid?

Olen üsna sitt kultuuritarbija, kontserdil käin enamasti siis, kui ise esinen või kui on mingil põhjusel ametlikult kutsutud, teatriga sama lugu. Tegelikult on märksõnaks “abstraktne”. Kunst või kirjandus, Jüri Ehlvesti raamatud on öökapil. Muusika käib seinast seina ja seintest läbi. Ma ei saagi professionaalina endale þanrilisi piiranguid seada. Mis stiilitajust me saaksime rääkida, kui kuulaksin või loeksin ainult kitsastes piirides?

Mis su lemmikvärv on?

Akrüül. Kirkad toonid, hästi segunevad, kuivab paraja kiirusega ja annab maalimisel mõne ehitusmaterjali või toiduainega segada, kui tead, milline sobib.

Ühes oma paljudest legendaarsetest luuletustest räägid väikeste linnade meestest, naistest ja lastest ning tõded, et nad on lollakad. Pärnumaal on kõik linnad väikesed, nii et millest selline järeldus, klaarime selle asja ära nüüd ja kohe.

Olen ise väikesest linnast, ma tean neid asju. See luuletus on sotsiaalne ja hooliv must huumor ja räägib asjadest nii, nagu nad ei peaks olema. Luuletuse teine, hiljem juurde kirjutatud pool muide räägib ju pealinna idikatest, ja need saavad küll räigelt vastu päid ja jalgu, ma Tallinnas pälvin alati jube väikese ja vaikusest peaaegu erinematu aplausi selle eest. Mõnus.

Molli ei karda sellise jutu eest saada?

Ükskord olime sõber Vaiko Eplikuga Antslas ja peaaegu oleks saanud, aga rääkisime sellesama eelmise jutu ära ja saime hoopis õlut ja õuna.

Ei salga, oled kena ja tore inimene, julgen sind soojalt soovitada. Viimati soovitasin sind Kabli päikeseloojangu festivalile ja, nagu heale inimesele kohane, olid nõus. 4. augusti õhtul Häädemeeste Kosmonautika puhkekeskuses seega esinedki koos paari-kolme teise toreda inimesega. Mida kohaletulnutele pakud?

Eesti- ja võrokeelseid humoorikaid autorilaule, ehk mõne tõlkepala Bulgaaria, Valgevene ja Soome autoritelt, tuvalikku kurgulaulu, veidi Võhandu delta bluusi ja ilmselt teeme Contraga vähemalt ühe imekaunilt kriipiva punkdueti kah.

Kena! Aga, aitäh, tore oli!

CV

Aapo Ilves (sündinud 20. oktoobril 1970 Räpinas) on luuletaja, proosa- ja näitekirjanik, ajakirjanik, laulutekstide autor, kunstnik ja muusik.

Teoseid

Luulekogud: “No Vot!” (1996), “Üks pedajas” (1998), “Tulen öösel sulle koju” (2009).

Näidendid: “Ööpik Võhandu kaldalt”, “Wõõbsu palas!”, “Sillapää Ossi kronika”, “Puut/Laat”, “Pulmatrall” jpt.

Laulutekste kirjutanud Ott Lepplandile, ansamblitele Lõkõriq, Neiokõsõ, Tanel Padar & The Sun, Eliit jpt.

Ilvese “Pulmatrall” etendub 7., 8., 14. ja 15. augustil Pärnu kuursaalis. 4. augustil esineb Ilves Kosmonautika puhkekeskuses Häädemeeste vallas Penu külas Kabli päikeseloojangu festivali raames toimuval luule- ja muusikaõhtul “Kosmiline kirjandus”.

Aapo Ilves: Kõik saavad kõverpeegliga lahkesti näkku

Arhiivilugu 19.-21. august 1991: kolm päeva, mis vapustasid maailma