Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kurgjal ülistati Eesti hobust ja maakarja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ilusaimaks lehmaks valiti Viljandimaalt pärit Pipi, keda esitles Birgit Kruuse. | FOTO: Urmas Luik

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumisse Kurgjal toodi laupäevaks Pärnu- ja Viljandimaa kenamad maakarja lehmad, samuti ilusamad maahobused, keda nüüd tõuaretuses Eesti hobusteks nimetatakse.

Kõige kenamaks Eesti täkuks tunnistati Euro Tori kihelkonnast Randiväljalt, teda esitles Ants Usin. | FOTO: Urmas Luik
Helena Ojamaa (vasakult), kunstnik Liisa Kallam ja Grete Ojamaa vanutasid vaipa algul kätega, et see hiljem hobuviltimiseks edasi anda. | FOTO: Urmas Luik
Nõnda lihtne see on: villavaip ümber rulli ja sadula külge! | FOTO: Urmas Luik

Maarahvas on varane ärkaja, nii et kella kümneks, kui maakarja ja Eesti hobuse päevaga algust tehti, oli Kurgja talu õues loomi kaugematestki Pärnu- ja Viljandimaa nurkadest kui Vändra vald või Kõpu.

“Seekord kujunes nii, et mujalt maakondadest meil loomi külas ei ole,” tunnistas Kurgja talumuuseumi külalislahke perenaine Moonika Jõemaa. “Valime Pärnumaa ja Viljandimaa kõige ilusama maakarja lehma ja Eesti hobuse.”

Viljandi- ja Pärnumaa viss 2011

Näitusele toodud lehmad olid seotud Kurgja õuele tara külge ritta ja nosisid heina või nuhkisid näituse ootel niisama. “Nõnda kondised teised,” ütles üks uudistajaist, vist linnanaine, kriitiliselt.

Nood kümmekond lehma olid lahjavõitu tõesti, lausa kahju hakkas neist, kui nad tarandikku kõigi vahtida talutati. Kuid arvestades, et nad kõik olid kevadel-suvel vasika ilmale toonud ning sõõrutavad nüüd lopsakat karjamaarohtu süües lüpsiperioodi kõrgtoodangut, võis teatava saleduse neile andeks anda.

Eesti maakarja kasvatajate seltsi teadussekretär ja tegevjuht Käde Kalamees selgitas segadusse sattunuile, et head lüpsilehmad annavad kõrgperioodil nii ohtralt piima, et teevad seda oma kehavaru arvelt ja see on tubli lüpsilehma tunnus.

Loomakasvatuse emeriitprofessor Olev Saveli ja Ilmar Kallas Eesti tõuloomakasvatajate ühistust, kes näitusele toodud loomi hindasid, valisid Pärnumaa ja Viljandimaa vissiks Pipi Viljandimaalt Lea Puuri karjast. Pipi on alles kaks korda poeginud lehm, kelle aastatoodang küündis mullu 8500 kilogrammini. Läinud aastal tunnistati seesama Pipi Eesti kõige ilusamaks maakarja nooreks piimaandjaks.

Et 2011. aasta vissile Pipi nimeks pandi, on puhas tänapäeva ulakus, arvestades, et vanadel eestlastel oli kombeks lehmi nimetada välimuse järgi: Paitsik (valge peaga lehm), Küütselg (seljal hele triip), Kirjak (kirju, mõistagi), Maasik (punane), Musti (must), Kulles (sinihall). Pipi pidanuks selle tava järgi olema punase peaga. Ei ole, on hoopis helepruun, nagu enamik Eesti maakarja lehmi praegu. Enne kui seda tõugu 20. sajandi algul sihipäraselt aretama hakati, oli tõusisene värvigamma maakarjas kirjum.

Läbinisti oma hobu

Viss valitud, oli loomailu hindava publiku ette astumise kord hobuste käes, kellest enamik oli päeva alustanud takistus- või koolisõiduga.

Suurem huvi näis valitsevat täkkude vastu, kuna Eesti hobused on kasvult madalad ega anna linnainimese ja küllap mõne maamehegi silmis õige hobuse mõõtu välja. Kui, siis ehk täkud, kes puhtatõuliste Eesti hobuste sooski on märadest mõnevõrra suuremad.

Ent läbi ajaloo on väikesekasvulised, visad ja vähenõudlikud Eesti hobused olnud väga nõutud. Neist kõneles kiitvalt juba Henrik oma Liivimaa kroonikas ja neist pidasid lugu Põhjasõja-aegsed vaenuarmeed, Vene husaarid ja Rootsi kürassiirid.

Nüüd sirgub Eesti hobuste tõug tasapisi kõrgemaks, millest annab tunnistust valijameeste, professor Saveli ja Eesti hobusekasvatajate seltsi tõuaretusjuhi Andres Kallaste seekordne valik. Ja nende eelistuse kiitis heaks kohalolnute tugev aplaus.

Ilusaimaks Eesti hobuseks Viljandi- ja Pärnumaal kuulutati ülejäänutest turja jagu kõrgem täkk Euro, karvkattelt peaaegu must rahutu loom.

Midagi õpetlikku veel

Kurgjalt on alati midagi õppida. Seekord oli selleks hobuviltimine, idamaadest kunstiakadeemia kaudu hiljaaegu Eestisse rännanud oskus vanutada vilti. Algul töökate naiste kätega ja siis tulevast viltpalakat hobuse järel rullides.

Kurgjal valmis sel viisil lambavillane põrandakate.

Selline vaip valmib ühegi nõelapisteta ning kui vill on ette valmistatud ja naised ühe pika tööpäeva teevad, saab varavalges hakatud vilt valmis videvikuks, kui rullimistöö teinud hobuselgi on aeg koplisse minna.

Aga sellal kui hobu vildivaipa rullib, saavad hommikul villa vanutanud naised sootuks muude asjatoimetustega tegelda.

Tagasi üles