Tantsuõpetaja Annika Viibus tahab töötada teismelistega

Annika Viibus (valges) korraldas Pärnus juba teist suve noorte tantsulaagri. Foto: Ardi Truija

“Nägin Pärnus seda kohta, kus mul on midagi anda. Miks ma peaksin minema Tallinnasse või Tartusse, kus minusuguseid on kümne kaupa ees ja tegevust jätkub võib-olla ainult kolmele?” arutleb noor Pärnu tantsuõpetaja Annika Viibus.

Ta tunnistab, et tegelikult on Pärnus oma asja ajada väga raske.

“Hullupööra peab tõestama ikka, et ausõna, see on päris tore, mis me teeme,” tõdeb Viibus. Tema väitel nõuab nüüdistants palju tööd. Protsess on hästi pikk, sest ühe tantsu õpetamiseks kulub keskmiselt seitse kuud.

Tantsuteatril pole pesa

Viibust ootavad algav kooliaasta, suvepealinna ja Haapsalu õpilased ning kaasalöömine Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia projektides.

Suvigi polnud Viibusel tantsimisest päriselt vaba: augusti alguses korraldas ta kohalikele tantsusõpradele linnalaagri ning oli ise selle laagriülem, õpetaja, transamees ja veel paljude muude ülesannete täitja. “Linnalaager oli suur väljakutse. Eelarve oli nii tilluke, et pidin ise kõik asjad ära tegema,” tunnistab ta.

Laagrisse olid osalema kutsutud noored vanuses 14–22. “Samal ajal ei ole me määratud vanusest vanematele kätt ette pannud: kui huvi on ja sa arvad, et sa pead vastu need kümme tundi, siis palun!“ kutsub tantsuõpetaja.

Üldiselt peab Viibus Pärnu tantsuelu kesiseks, ehkki leiab, et seekordne suvi on olnud erakordselt rikas. “Nüüd, kui ma seda tantsuetendust juba teist aastat teen, saan ma aru põhjustest, miks see kesine on,” räägib ta ja toob peamise probleemina välja rahapuuduse ning publiku vähese huvi.

“Kui palju sa ikka piletihindadeks paned, niikuinii on kahtlane, kas keegi üldse tuleb,” märgib Viibus. Samal ajal leiab ta, et noorte suhtes asi areneb. “Neil on juba valida,” rõõmustab treener.

“Tahaks ise ka lavastusi luua, Pärnus on see aga raske, sest siin pole sellist tantsuteatri pesa. Üksi lavastuse loomine on kohutavalt suure eelarvega töö. Peab rentima proovisaali, tehnika, palkama valgustaja, butafoori,” loetleb Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud tantsuõpetaja. “Viljandis oli elu lill etenduste koha pealt,” lisab ta. Seal olid nii ruumid, tehnikud kui tantsijad.

Kitsaskohana näeb Viibus Pärnus sobiva trenni puudumist. “Pärnus pole kuskile trenni minna, aga mul peaks olema füüsilise koormuse kõrval vaimne treening. Aeroobika on tore vormi hoidmise vahend, aga mu aju on siis täiesti välja lülitatud,” selgitab ta.

Vaataja kardab

Tavainimesele võib nüüdistants seostuda eelkõige millegi kergelt arusaamatuga. Nähtusega, mis ehk sarnaneb moodsa kunstiga. “Täiskasvanud inimesed tihti kardavad. Aga ma ei hakka mingit muinasjuttu rääkima ja ütlen otse, et tegelen nüüdisaegse tantsuga,” räägib Viibus. Tema korraldas kevadel nüüdistantsu kursused täiskasvanutelegi.

“Helistati palju ja küsiti “Kas me peame seal hästi palju ise mõtlema?”,” viitab Viibus täiskasvanute hirmudele. Tegelikult ei näe nüüdistantsu treening sugugi nii välja, et treener istub toolis ja kõlgutab jalgu ning ainult suunab: “Nüüd tee seda ja siis seda.” “See on ikka suure koormusega trenn,“ rahustab Viibus. Tema kursustel käis nii hambaarst kui tantsuõpetaja Torist.

Kartmine ei piirdu tantsukursustele registreerujatega. Kardavad näiteks raadiomehedki, kes tantsulavastust kajastama tulevad. “Kui juba meediainimene tuleb minu käest küsima, kas publik peaks kartma, siis see jälle kinnitab, et inimesed pabistavad pseudoasjade pärast,” räägib Viibus. “Kätega keegi kallale ei tule. Või noh, kui ongi sellised väga avatud tantsuetendused, kus püütakse publikut kaasata, siis kui ikka ei taha, ei pea ju kaasa minema,” lisab ta.

Nüüdistantsu õpetaja-lavastaja soovitab vaatajal end varem etendusega kurssi viia. “Ikka kombatakse ju piire,” tõdeb ta.

Annika Viibus nakatus tantsupisikuga Tallinna lähedalt Sinti kolides. “Klassiõed õppisid Gabrieles ja vedasid mu sinna kaasa,” meenutab ta. Põhikooli lõpus kirus tulevane tantsuõpetaja maapõhja süsteemi, mis ei võimaldanud tal pärast põhikooli lõppu kutsekooli tantsu õppima minna.

Tantsu kõrval osales Viibus näiteringis ja laulukooriski. “Sain üsna kähku aru, et lauljat minust ei saa. Näitlemine oli üsna hingelähedane, aga see liikumine ja mitteverbaalne väljendamine sobis paremini.”

Keskkooli järel Viibusel mingit varuplaani polnud. Kui ta Viljandi kultuuriakadeemiasse poleks pääsenud, proovinuks arvatavasti järgmisel aastal uuesti. Kui praegu küsida, mis teda tantsus enim võlub: kas tantsimine, õpetamine või koreograafia, vastab naine, et noortega tegelemine.

Viibusele meeldib edasi anda seda, mida teab. Kõige rohkem armastab ta tegelda teismelistega. “Nendega on huvitavam, kohutavalt lõbus. Nad avastavad ühiskonda, on meeldivalt pirtsakad ja see on naljakas,” naerab ta.

Õpetaja meelest on gümnaasiumiealiste ja täiskasvanutega samuti lihtne töötada, kuid pisemad lapsed pole tema sihtgrupp. “Alates neljandast klassist, neist lastest saan ma aru, väiksematest ei saa,” põhjendab ta. Teismelised on trotsi täis ja agressiivsed.

“Neil on tujud. Nendega on raske kuhugi jõuda, aga see protsess on põnev, sest mina-teadvus on veel nii tugev. Egoismilaine lööb üle pea kokku,” iseloomustab Viibus.

Kord nädalas kooliajal sõidab Viibus pika tee Pärnust Haapsallu, et anda tunde sealses huvikoolis. Seegi on üks põhjustest, miks Pärnu talle kitsaks ei jää.

“Ega ma siin kinni ole. See tõenäoliselt päästab. Kui peaksin siin seitse päeva nädalas olema, siis oleks võib-olla teine lugu,” arvab treener. Talle tunduvad Haapsalu lapsed hoopis teistsugused kui Pärnu omad. “Neil ei ole nii palju valikuid, kontsentreeruvad kergemini. Nendega on mõnes mõttes isegi lihtsam tööd teha,” nendib Viibus.

Väikelinna lapsed ahmivad hästi kiiresti ja palju kõike, mida antakse. “Ja teinekord jääb minul mõtteid puudu,” tunnistab tantsuõpetaja.

Tantsulavastuste sünnist

Kuidas aga sünnivad tantsulavastused? “Konkreetse muusika emotsioon loob meeleolu, selle peale loon mina koreograafia,” kirjeldab tantsulooja lavastuse tavapärast sündi. Osa lavastusi sünnib kontseptsioonist, osa koreograafiast. Mõne lavastusega läheb kauem.

“Üks lavastus istub mu peas kuuendat aastat. See mõte pole realiseerunud, kuid ma tean, et see aeg tuleb,” lõpetab Annika Viibus jutu.