Uudis eelmise riigikogu teadlasest liikmest, kes Eestis pole tööd leidnud ja õpib ümber, et minna Soome pensioni välja teenima, kinnitas vana tõde, et kõik siin elus kordub.
Kommentaar: Euroopasse vanadust kindlustama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paar-kolmkümmend aastat tagasi läksid minu pensionieelikust kolleegid viimaseks tööaastaks kolhoosidesse või muudesse headesse majanditesse maksimumpensioni teenima. Nõukogude ajal oli see 120 rubla ja selle väljateenimiseks pidi aasta aega pensionisummast poole võrra suuremat palka saama. Toona teenis pensionieelikust ajakirjanik, kes üldjuhul oli juba osakonnajuhataja staatuses, 150 rubla, seega olnuks tema pension pool palgast.
Nüüd terendab endal mõne aasta pärast pensioniaeg ja 300eurone pension ja mis seal salata, mõtted liiguvad seda rada, et tuleb välismaale mõneks ajaks pensioni teenima minna.
Vahe seisneb nõukogude ajaga võrreldes selles, et kui minu kolleegid läksid majanditesse aseesimeheks, kellelt meie, toonased reporterid, käisime aupaklikult intervjuusid võtmas, siis nüüd läheb hästi, kui saab mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis tööd koristaja, postiljoni või talusulasena.
Vahe on selleski, et 120rublane pension oli näiteks kolmandiku võrra suurem kui reporteri palk ja võimaldas muredeta äraelamist.
Ärgu nüüd keegi arvaku, et ma igatsen nõukogude aega tagasi, aga ma tahan, et mõningad lubadused peaksid vett. Nagu väga paljud uskusin minagi Eesti pankade juttu ja tegin kõikvõimalikud pensionisambad, et vanas eas mitte jääda koormaks oma isiklikele pensionisammastele ehk kolmele pojale. Ka ei olnud ma nii sinisilmne, et uskunuks, nagu suudaks noor oma riik märkimisväärset pensioni maksta ise sellesse panustamata.
Küll ei arvanud ma, et pärast 40 aastat Eestis töötamist pean tõsimeeli hakkama mõtlema, kus ja kuidas pensionile lisa teenida.
Nüüd, kümme aastat hiljem, kui Eesti pankadest on saanud Rootsi pangad ja sammastest jäänud hambad, on selge, et loota saab vaid iseendale. Selle asemel et Tšehhovi “Kirsiaia” õeste kombel õhata “Moskvasse! Moskvasse!”, tulebki suunduda viimaseks töiseks viisaastakuks Euroopa Liitu.