Läinud nädalal kirjutas Maaleht, et 25 aasta pärast on pensionär niisama vaene kui praegu. Esimese ja teise pensionisamba pealt kokku saaks enam-vähem niisama palju nagu praegused pensionärid – pisut alla 40 protsendi keskmisest palgast.
Kalev Vilgats: Eluõhtu vaesuses
1. november 2011, 10:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab, et Reformierakonna ambitsioon Eestist viie rikkama Euroopa riigi hulgas ei täitu kunagi ja selle udujutu võiks lõpetada.
Riik pole veel julgenud välja öelda, et edaspidi ei kavatsetagi inimestele aastakümnete pikkuse töö eest Eesti riigi hüvanguks midagi maksta. Igaüks vaadaku ise, kuidas saab. Sellele väga murelikule perspektiivile viis mind sotsiaalminister Hanno Pevkuri mõistaandmine ”Aktuaalses kaameras”, et esimene pensionisammas kaob tulevikus ära. Ministeerium püüdis öeldut pehmendada, et kuigi suureneb teise ja kolmanda samba osa, ei kao esimene kuhugi.
Arvestades, kui palju meil on madalapalgalisi töötajaid, ei ole eriti tõenäoline, et neil praegu jääks märkimisväärset raha sammastesse panustamiseks. Seega on Eesti riigi tulevik üsna nutune: kümnetele tuhandetele inimestele tuleb hakata maksma toimetulekuraha, jagama talonge, tasuma nende kommunaalarveid.
Möödunud nädalal pakuti vaesusest kolme päästeteed: lapsed, kinnisvara, kauem töötamine. Olen kaugel arvamusest, et Eesti majandusmõtte ülimad väljendused tulevad Andres Arrakult, kes kuulutas, et kel lapsi pole, see pensioni ei saa. Kui oletame, et pensionär 2035 on samas seisus kui praegune, on lastest vähe tolku. Paljud pensionärid pigistavad praegu oma piskust, et aidata töötuid lapsi, sama pilt võib avaneda aastal 2035.
Kinnisvara oleks reaalsem abisammas. Kui praegu ei taha vanemad inimesed suurest korterist väiksemasse või majast korterisse kolida (“kuhu ma lähen, olen siin kogu elu elanud”), siis 2035. aastaks toimib selline turg kindlasti. Kallimalt elamispinnalt odavamale kolimine võib anda vaheraha, mis aitab paremini toime tulla. Tõsi, samas eelmise nädala Maalehes leidis endine hansapankur Olari Taal, et Eestis tuleks kehtestada kinnisvaramaks.
Kolmas pakutud päästerõngas on kauem töötamine, kui muidugi tervis vastu peab. Äripäeva arvamusküljel soovitati seda võimalust kõige soojemalt. Niikuinii pidavat ju keskmine eluiga tõusma ja küll saab (eriti käib see naiste kohta) veel eluõhtul viletsust tunda. Nii võib vähemalt viieaastane töötamine Soomes muutuda üheks lihtsamaks mooduseks teenida pensionilisa.
Oravalegi on selge, et riiklik plaan pensionäride nukra tuleviku leevendamiseks on olematu.