Pärnu teede-tänavate lugu

Kui paljude aastate eest oli Pärnu teemeestel kasutada vaid üks kuuetonnine teerull, siis nüüd lubavad masinad ja tehnoloogia asfaltida isegi lumega. Pilt on võetud toime­tuse aknast 6. detsembril 2017. Foto: Urmas Luik

Aastal 1998 kirjutati palju Pärnu teede-tänavate seisukorrast. Head polnud öelda midagi, sest aukudeta tänavat oli raske leida. Ei vastanud tõele seegi, nagu oleks nõukogude aja viimastel aastatel löödud tee-ehitusele ja ­remondile käega justkui selle meeletu kallinemise tõttu. Tegelikult osutus 1989. aasta kõige töömahukamaks, sest siis rulliti maha 210 000 ruutmeetrit ­asfalti ehk 20 kilomeetrit. Asjad läksid käest üle­minekuperioodil enne ja pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

1998. aastal oli Pärnus 178 kilomeetrit täiustatud kattega sõiduteid ja 110 kilomeetrit kõnniteid, millest valdava osa moodustasid asfaltbetoonkattega teed. Teekatted olid üldjuhul vanemad kui 15 aastat. 1997. aastal korraldati põhjalik teede-tänavate kvaliteedi hindamine. Hinde “väga hea” teenis 3187 meetrit sõidu- ja 1259 meetrit kõnniteed. “Hea” pandi 17 680 meetrile sõidu- ja 17 832 meetrile kõnniteele. Rahuldavaks tunnistati 92 352 meetrit sõidu- ja 42 735 meetrit kõnniteed.

Ebarahuldavas seisus oli 65 078 meetrit sõidu- ja 47 825 meetrit kõnniteed. Seega, pea kolmandik auto- ja veidi alla poole jalakäijate teedest.