Pärnus on lastud liugu igal ajal

Schlittschuhbahn (katok, liuväli) oli Pärnus olemas juba tsaariajal ja asus praeguses Vabaduse pargis. Paraku pole teada, kes seda majandas ja millal liuväli tegutses. Foto: Olaf Esna erakogu

Pärnus on taas päevakorral liuvälja rajamise idee ja sel puhul heidame pilgu uisutamise ajaloole ja kuidas on varem Pärnus tritsutatud. Juba esimesel aastatuhandel enne meie ajaarvamist tunti uiske Skandinaavias, Hollandis, Põhja-Saksamaal, Baieris, Böömimaal ja Inglismaal. Uisud olid nendes maades liiklusvahend, millega ületati kinni külmunud jõgesid, järvi ja merelahti. Uiske valmistati luudest. Metalluiske hakati tegema 13.–14. sajandil. Esimesed terasuisud valmistas E. W. Bushnell Philadelphias 1948 ja kiiruiskudeni jõuti Norras 19. sajandi lõpul.

Esimese valatud uisutee rajasid 1825 Nürnbergi kodanikud ja esimese tehisjääga liuvälja tegi John Gamgee Chelseas Inglismaal.

Eestlasedki ei jäänud naabritest selles valdkonnas maha ja Iru linnusest on arheoloogid leidnud hobuse sääreluust valmistatud uisu katkendi. Esimesed teadaolevad kiiruisutamise võistlused toimusid 16. sajandil Friisimaal. Eestisse jõudsid sellised ettevõtmised ajanihkega, aga Tallinnas kasutati uisutamiseks Schnelli tiiki ja Postimehes on kirjas, et 1892 korraldati seal juba uiskudel võiduajamisi, millest võtsid osa naisedki. Tartus asus uisutee Emajõel Kivisilla lähedal 1900. aastal.