Kakskümmend aastat tagasi ilmus märtsi algul Pärnu Postimehes kriitiline artikkel “Bussijaama ootesaal peletab sõitjaid”. Artikli alus oli Tartu ülikooli Pärnu kolledži üliõpilase analüüs teenindusest bussijaamas.
Tellijale
Bussijaama vana ja unustatud ootesaal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teenuse osutamise taseme kirjeldus meenutab nüüd lugedes õndsat nõukogude aega, kus klient oli teenindaja nuhtlus. Bussijaama hoone kohta öeldi, et see ei paista üldse silma ja kuigi ooteruum on üsna suur, ent “peale ilusa lae, mis kõige vähem silma paistab, pole ruumis midagi hästi tehtud”.
Infoboks paiknes teenindust analüüsinud studioosuse arvates vales kohas, polnud sisenedes kohe näha, sest jäi nurga taha. Ootesaalis oli kuus kassaboksi, millest üks oli reserveeritud eelmüügiks. Pea alati töötas vaid üks kassa, millel oli silt “müük tänaseks”. Reedel ja laupäeval oli avatud siiski kaks kassat.