Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/22/11886947t1h47f3.jpg)
Kui tollal Pärnu Kuninga tänava põhikooli kaheksanda klassi õpilane Merylin Tamm vanaema Elleni meenutusi kirja panema hakkas, oli ta viis korda vanem kui memm kodutalust väljasaatmise ajal.
Mõtte koostada uurimus vanaema ja teiste lähedaste eluolust Siberis andis tüdrukule ema Tiiu vend Tarmo. Onu arvates oli selleks viimane aeg, sest suguvõsas polnud rohkem kedagi, kes võinuks 25. märtsist 1949 kui Eesti ajaloo traagilisest päevast rääkida. Kooli ajalooõpetaja Leo Villeri juhendusel valminud töö laskis suguvõsa trükkida pereringi raamatuks “Minu vanaema lugu” ja kinkis selle Kilingi-Nõmmes elavale peategelasele sünnipäevaks.
“See raamat oli mulle üllatus,” ütleb Ellen Tamm valgusküllases elutoas ja näitab “Siberist tagasi koju” köidet, kus sees ka lapselapse kirjapandu. “Ega see meenutamine hea ole ... Loen, vaatan, nutan ja niiviisi ongi.”
Kolmeaastasena seisis Ellen õde Hilda ja ema Eliise-Arliine Arroga kodutalus Torma vallas Lilastvere külas omaaegsel Tartumaal püssimeeste ees, kes varahommikul neile tuppa tungisid. Isa Eduard Arro oli sõitnud veskile, vend Johannes õppis Vaeküla mehhaniseerimise tehnikumis.
Nutta tihkunud väikese tüdruku mällu sööbisid võõraste kurjad näod ja käratus Sepa talu segaduses kiiruga asju pakkivale perenaisele: “Liigutage juba end!” Veoauto kastis viisid kulakluse likvideerijad nende ja naabripere vallamajja, rahvast toodi päev läbi juurde.
Veskilt tagasijõudnud isa leidis eest segamini elamise ja kihutas Tormasse, kus pisitütar arvas, et isa tuli neile järele ja viib nad koju. Eduardi ja tema pere tagasitee koju kestis seitse aastat. Nemad oli punavõimu erioperatsiooni “Priboi” (murdlaine) ohvrid nagu massiküüditatute nimekirja kantud 22 500 Eesti inimest.
/nginx/o/2019/03/22/11886948t1he860.jpg)
Küüditatute nimistust leidsin Eduardi ja tema pereliikmete andmed, erinõupidamise otsuse nende asumisele saatmise kohta ja märke vabanemisotsusest, mis tehti 14. jaanuaril 1956. Vahepeal oli vanematega ühinenud poeg Johannes, kes veetis mitu aastat Põhja-Venemaal sunnitöölaagris. Ta arreteeriti Vaekülas riigireeturina koos teistega pärast seda, kui poisid olid koolimajas laulnud “Jää vabaks, Eesti meri ...”.
Jõgeva raudteejaamas ootasid küüdivagunid. Nädalase loksumise, seisakute, rongirataste lõgina ja vedurivile saatel jõudsid teadmatusse jäetud töökad maainimesed sihtjaama kusagil Novosibirski oblastis.
Lapselaps on vanaema meenutustes kirjeldanud, kuidas jaamas ootasid neid kolhoosnikud regede ette rakendatud härgadega ja kuidas ta jõudis uude koju – muldonniga sarnanevasse tarre.
“Lapsest peale kardan rongihäält. Kui ma vedurivilet kuulen, jään tardunult seisma,” lööb alateadvusse jäänud hirm aastakümneid hiljemgi välja.
Katkend raamatust: “Kui Siberisse jõuti, tulid mõned riided toidu vastu vahetada. Kohalikele venelastele antud riiete eest sai kartuleid, kaalikaid, porgandeid, kapsaid. Seda kõike tuli aga väga kokkuhoidlikult tarvitada, sest kunagi ei teadnud, millal midagi juurde saab. Kehvematel päevadel tuli läbi ajada jahust ja veest tehtud kördiga. Leiba küpsetati ise, jahu sisse segati täiteks ka umbrohtu.”
Sihtkohta jõudmise järgsel päeval kamandati tüdruku ema ja isa ning õde Hilda kolhoositööle. Temale jäid õhtuni seltsiks kaltsunukk ja puust nikerdatud loomakesed. Isa käis metsa- ja põllutööl, ema ja õde pandi kariloomade eest hoolitsema.
Katkend raamatust: “Piima võis juua kohapeal nii palju, kui jaksu oli, kuid koju viia piima ei lubatud. Kõik pidi minema riigile. Mõnikord vanaemal õnnestus emaga tööle kaasa minna. Tee oli pikk, aga kui vanaema väsis liiga ära, võttis ema ta kukile.
Lapsest peale kardan rongihäält ja kui ma vedurivilet kuulen, jään tardunult seisma.
Ellen Tamm
Sellel kõigel oli sees ka oma mõte, sest ema tahtis, et laps saaks ka piima juua, kuid kuna koju ei lubatud piima viia, tuli laps tööle kaasa võtta. Nii söödigi lõunapausi ajal kodust kaasa võetud kuivatatud kala ja joodi piima nii palju, kui jõuti. Aga koju jõudnud, olid kõhud jälle tühjad.”
Paari aasta pärast kolis Arro pere ümber, kui poeg Johannes ja tema sõber vabanesid sunnitöölt amnestiaga ning neil lubati elada Krasnojarski krais Tassejevski rajoonis Mašukovka külas. Vajalikud dokumendid korda aetud, ehitati parv, millega Ellen ema-isa ja õega ja nende kodukoha naabrid, kellega nad küüdiautos Torma vallamajja viidi, liikuma hakkasid. Sihtkoht Krasnojarsk asub Novosibirskist idas, Jenissei ülemjooksul.
Sõit jõgesid pidi kestis nädalapäevad ja kui ees oli järsk kärestik, viisid parvemehed reisiseltskonna maale. Neil tuli kand ja varvas astuda piki kallast, kuni nad jälle parve peale võeti. Väikesena kogetud hirm annab ennast tunda, liiati veel pilt sellest, kuidas üks parveehitajaist kukkus ja vee alla kadus.
/nginx/o/2019/03/22/11886949t1h290a.jpg)
“Minu lapsed tahtsid Tartus ikka Emajõe peale laevaga sõitma minna, aga mina kartsin, istusin ainult seal laeva keskel, ei julgenud serva peale minna. Kardan vett siiani,” ütleb jutukaaslane tasa.
Elutingimused uues Mašukovkas olid eelmise kohaga võrreldamatud ja majas, kuhu nad teistele Eestist küüditatutele lisaks elama pandi, oli laudpõrand ja elekter. Kaheksa-aastaselt läks Ellen kooli, kodunt kolme kilomeetri kaugusele. Talvepakases polnud lapsel kerge lumest läbi sumbata. Aasta oodatuim sündmus oli nääripidu, sest siis anti maiustusi.
Katkend raamatust: “Koolist on vanaemal ainult head mälestused. Kuid kojuminekuga Eestisse jäigi tal 3. klass lõpetamata, sest Eestisse jõuti aprillis. Ja siis vanaema enne kooli ei läinud kui alles sügisel ja uuesti 3. klassi. Seda seetõttu, et eesti kirjakeele oskus oli vanaemal kehvaks jäänud. Seda õppis ta ju ainult kodus, sest eesti keelt koolis ei õpetatud.”
Kodumaale naasmise ajaks oli Arro pere suurem: õde Hildal oli poeg ning vend Johannesel poeg ja tütar. Õemees sai loa sõita Eestisse varem ja ootas lähedasi kannatamatult järele.
Krasnojarskist rongiga läbi vahejaamade Moskvasse, sealt Tartusse. Vagunist väljas, seisid pereliikmed perroonil ja vaikisid, pisarad silmis. Esimene käik oli prilliärisse, sest isa Eduardi nägemine oli Siberis märgatavalt halvenenud. Nüüd, 70 aastat pärast märtsiküüditamist, ütleb veterinaarvelskrina töötanud Ellen, et temagi tervisele annab tunda lapsena Siberis olemine.
President Lennart Meri algatas 2001. aastal Murtud Rukkilille märgi andmise, austamaks võõrvõimu vägivalla ohvreid. Represseerituna võttis president Merilt selle lootuse, truuduse ja tänu märgi Pärnu Vallikäärus vastu ka Ellen Tamm.