Umbes paarkümmend aastat tagasi toodi mulle remonditavast või lammutatavast majast leitud pakk Siberist saadetud fotosid.
Vanad fotod jutustavad loo: Eestlaste elujõud avaldus Siberis
Panin need sahtlisse ja sinna need seisma jäidki. Alles paari aasta eest paigutasin pildid albumisse. Uurisin neid ja leidsin, et need näitavad Oskar Looritsalt laenatud eestlaste elujõudu (O. Loorits, “Eestluse elujõud”, Stockholm, 1951).
Need fotod jutustavad järgmist: röövli kombel tungiti meie kodudesse ja meid toodi püssitääkide vahel võõrale maale ja võõra rahva sekka, sest olime olnud tegusamad ja aseisemad. Seepärast tehti meist kulakud. Siin, külmal maal, me küll surime, aga ka sünnitasime, töötasime, sest seda olime koduski teinud. Võimalusel ehitasime omale uue kodu, sest oma tuba, oma luba. Kui telliseid ei jätkunud, panime korstnaks toru ja kui ukselukke polnud, riputasime taba. Püüdsime teha nii, et võiksime tõemeeli laulda: “Üks kask meil kasvas õues...”. Siingi, kodunt kaugel, tulime kokku, nagu olime harjunud seltsimajades käima. Pidasime sünnipäevi, pühi ja tähistasime tähtpäevi. Peagi olid meie peolauad jälle roogade all lookas, nagu kodumaal.
Kui ajad muutusid, naasime enamjaolt kodumaale, igavesti jäid ümberasunuks ainult meie hulgast lahkunud. Üksnes juba sülelapsest peale “nõukogude võimule ohtlik” alaealine element “pidi koolides õppekeelt vahetama”.
Kahjuks on need fotod dateerimata ja isikustamata. Ainult ühe foto puhul õnnestus kindlaks teha, et tegemist on Novosibirski oblasi Suzuni rajooniga, kuhu viidi palju neid, kelle kodumaakonna lipul on karu.
Kui keegi lugejatest arvab ära tundvat tuttavaid inimesi, siis andku lehetoimetusse teada!