Kui kuulipildujad tärisesid

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Narva rindel oli 9. polgu igal roodul vähemalt kolm kuulipildujat.
Narva rindel oli 9. polgu igal roodul vähemalt kolm kuulipildujat. Foto: Olaf Esna erakogu

Tsaariarmeel ­polnud esimeses maailmasõjas kergekuulipildujaid. Sellest tulenevalt olid punaväel vabadussõjas kasutada ainult raskekuulipildujad Maksim. Eesti rahvaväel olid moodsamad relvad, st Lewise ja Madseni kergekuulipildujad. Esimesed seda tüüpi relvad tõid meile juba 12. detsembril 1918 Tallinna jõudnud Inglise laevastik. Detsembri jooksul sai Eesti 100 Lewise ja 107 Madseni tüüpi kuulipritsi. 1919. aasta kevadeks oli Eestil juba 281 Lewist ja 723 Madsenit.

Algul ei osanud meie ohvitserid ja sõdurid uusi relvi käsitseda, aga vajalikud teadmised-oskused omandati kiiresti. Lihtsama ehituse ja hõlpsama käsitsemise pärast eelistati Lewist. Kergete auto­maatrelvade rindele jõudmine tõstis tunduvalt meie jalaväe tulejõudu ja selle tulemusena meeste enesetunnet. Nii võitlesid meie väiksearvulised uute relvadega rühmad ja roodud edukalt arvukama vaenlasega, kelle relvastusse kuulusid vaid kohmakad raskekuulipildujad. Moraalne üleolekutunne kestis sõja lõpuni.

Eesti väeosade raskekuulipildujatega varustamise allikas sõja esimesel poolel oli sõjasaak. Väeosadele oli välja jagatud 321 raskekuulipildujat ja neist 194 oli sõjasaak. Seepärast polnud raskekuulipildujate jaotus väeosade vahel, tihti isegi väeosa sees, ühtlane. Kes oli saanud suurema noosi, sellel oli rohkem kuulipildujaid. Alles järk-järgult, väejuhatuse valjude käskude tulemusena õnnestus osaliselt registreerida sõjasaagiks saadud relvad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles