Tsaariarmeel polnud esimeses maailmasõjas kergekuulipildujaid. Sellest tulenevalt olid punaväel vabadussõjas kasutada ainult raskekuulipildujad Maksim. Eesti rahvaväel olid moodsamad relvad, st Lewise ja Madseni kergekuulipildujad. Esimesed seda tüüpi relvad tõid meile juba 12. detsembril 1918 Tallinna jõudnud Inglise laevastik. Detsembri jooksul sai Eesti 100 Lewise ja 107 Madseni tüüpi kuulipritsi. 1919. aasta kevadeks oli Eestil juba 281 Lewist ja 723 Madsenit.
Tellijale
Kui kuulipildujad tärisesid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algul ei osanud meie ohvitserid ja sõdurid uusi relvi käsitseda, aga vajalikud teadmised-oskused omandati kiiresti. Lihtsama ehituse ja hõlpsama käsitsemise pärast eelistati Lewist. Kergete automaatrelvade rindele jõudmine tõstis tunduvalt meie jalaväe tulejõudu ja selle tulemusena meeste enesetunnet. Nii võitlesid meie väiksearvulised uute relvadega rühmad ja roodud edukalt arvukama vaenlasega, kelle relvastusse kuulusid vaid kohmakad raskekuulipildujad. Moraalne üleolekutunne kestis sõja lõpuni.