Elulised lood kolhoosi abistamiskassast

Kalurikolhoosi Kalur rahvas 1955. aastal.

FOTO: Ants Lingi erakogu

Kui lehitseda kolhoosi protokolliraamatut aastast 1950, saab teada, et 5. oktoobril loodi Kaluri kolhoosi abistamiskassa. Selle ülesanne oli aidata endaga mitte hakkama saavaid vanu kolhoosnikke. Kõige esimene sissekanne on 1200 kilo aluspõhu jagamine. Kaks inimest sellest loetelust on veel elus. Laine ja tema õde olid sel ajal vaeslapsed ja nii otsustati neile anda 108 kilo põhku. Noorem rahvas ei teagi, et jõuluks topiti magamiskotid täis uut ja värsket põhku. Mäletan, et esimesed ööd olid veidi vaevarikkad, sest kõrred torkisid, aga edasi oli juba päris hea põhukotil lesida.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Inimesed aeti vägisi kolhoosi, kuid algaastatel polnud võimalust neile rahas maksta. Kel olid normid täis, need said sügisel 19,5–39 kilo rukist, 12–24 kilo nisu, 12,5–25 kilo otra.

Ühismajandis oldi ka loomasöödaga püsti hädas, seda lihtsalt ei jätkunud. Kevadel, kui lehmad värskele rohule lasti, pidid mehed loomi poomidega jalule aitama. Talvel raiuti loomadele ninaesiseks isegi männiokkaid. Kui anti päevalilleseemne kestadest pressitud kooke, sõime meie, karjalapsedki, neid päris isukalt.

Järgnevatel aastatel elujärg paranes. 1951. aasta 1. jaanuarist määrati kolhoosi liikme surma korral 150 rubla matusetoetust ja sünni korral sama palju. 1952. aasta 25. veebruari läbirääkimiste ajal kavatseti lähemal ajal asutada vanadekodu. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid inimesed avalduste alusel ka ­vilja ja rahalist toetust taotlema. Huvitavaid näiteid tuleb ette.

Tagasi üles