Kerstin Vestel: Vaimne tervis ei tohi olla tabu

Noortekambad ei saa enam pargis varjamatult tegutseda. Foto: Urmas Luik

Hiljuti oli Pärnu Postimehes lugu, kus räägiti probleemidest vaimse tervise rahastamisel (vt Annika Kuusik “Töö laste parema vaimse tervise nimel takerdub raha ­taha”, PP 4.07). Pärnusse on loodud laste ja noorte vaimse tervise keskus, aga raha teenuste pakkumiseks napib.

See on kindlasti teema, mis vajab kohest tegelemist. Pingeid ja stressi on elus üha rohkem, ent kui suudaksime kasvatada terved noored, oleks lootust, et nad saavad eluga hakkama ka täiskasvanuna.

Igal aastal kaotame enesetappude tõttu ligikaudu 200 inimhinge, aga see ei peaks nii olema. Kui me saaks pakkuda vajalikku psühholoogilist abi selle vajajatele juba noores eas, siis on lootust, et nad ei jõuagi oma eluga punkti, kus ise enda elu lõpetamine tundub olevat ainus võimalik lahendus.

Olen gümnaasiumis uurinud vaimse tervisega seonduvat – kooliealiste noorte unehäireid ja meeste hoiakuid vaimse tervise teemadel. Seejuures olen kokku puutunud inimestega, kes on olnud “mustas augus”, kuid tänu abile suutnud sellest välja ronida.

Sügisel kõnelesin oma õppekava esmakursuslastele läbipõlemisest ja nii mõnigi ütles mulle pärast, et tundis ennast minu jutus ära. Seda on alati kurb kuulda, aga loodan, et neid teemasid tõstatades suudame üheskoos midagi muuta.