Vanima ehitise Punase torni lugu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks elavamaid perioode Punase torni lähimine­vikus oli siis, kui seal toimetasid Riina Soon (vasakul) ja Ülle Ariko. Foto 17. mai 2004.
Üks elavamaid perioode Punase torni lähimine­vikus oli siis, kui seal toimetasid Riina Soon (vasakul) ja Ülle Ariko. Foto 17. mai 2004. Foto: Ants Liigus

Punane torn on üks Pärnu vaatamisväärsusi ja vanim säilinud hoone. Selle ehitamise aeg pole Pärnu ajaloo hea tundja ning populariseerija Olaf Esna sõnutsi täpselt teada. Ilmselt jääb see 15. sajandi esimesse poolde, kui linn laienes ja selle kindlus­tusi täiendati. Esna kirjutas 2004. aastal Pärnu Postimehes, et 1624. aastal oli tornil neli korrust ja vanglakorrus kuni kuue meetri sügavune. Pärnu põhjavee taset silmas pidades ei pidanud ta seda tõele vastavaks. Torni välisläbimõõt on 9,7–10,4 meetrit, esimese korruse seinad on 2,3 meetri paksused.

1893. aastani oli Punases tornis vangla, edasi 1908. aastani hoiti seal linna arhiivi, hiljem oli see ladu, vabariigi ajal kasutasid torni skaudid. Aastatel 1973–1980 torn restaureeriti ja 23. novembril 1983 avati koduloomuuseumi filiaalina Pärnu-teemalise fotonäitusega.

Läinud sajandi lõpuaastail tegutses tornis antiigiäri Varamu. Siit algabki meie lugu, sest 1999. aastal ehk 20 aastat tagasi oli torn juba mitmendat kuud suletud ja rentnik Toomas Õunapuu kättesaamatu. Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk selgitas toona, et kui muuseumist sai riigimuuseum, võeti Punane torn neilt ära ja selle turundamisega tegeles linnavaraamet. 1994 renditigi torn Õunapuule, kes tegi sinna antiigiäri. 1999. aasta kevadel rendileping lõppes ja rentnik soovis seda uuendada. 6. mail 1999 otsustaski linnavaraamet rentida torni ruumid tähtajatult samale rentnikule.

Märksõnad

Tagasi üles