Peeter Krimm: Kliimamuutus hirmutab, hapnikupuudus tapab

Puu kõdunemist tuleb ennetada seda raiudes ja kasutades energiaks, veel parem ehitusmaterjalik või paberiks. Foto: Mailiis Ollino

Igati kiiduväärt on gümnasist Diana Liivi kirjeldatud noorte mure kliimamuutuse üle (“Kliimamuutus hirmutab”, PP 12.07.2019). Loomulikult on maailmaprügi paha ja inetu, aga otseselt ei tapa. Samal ajal eksisteerib tõeliselt hukatuslik inimtegevus, mille sügavuti mõistmist ei või noortelt nõudagi, kuna sellest ei saa aru isegi enamik täiskasvanutest.

Muidugi käib jutt süsinikust, mis fossiilkütust põletades lendub ja endaga hapnikku sidudes süsihappegaasi moodustab.

Süsinikku, mis oli maapõues vangis miljoneid aastaid, on inimene õhku paisanud 100 aastat – alates elektri ja sisepõlemismootori leiutamisest – ja jätkab seda pidevalt tõusvas tempos. (Tegelikult lõi britt Joseph Wilson toimiva hõõglambi juba aastal 1860. Neljataktilise sisepõlemismootori patentis Saksa leidur Christian Reithmann samuti 1860. aastal, toim.) Iga õhku paisatud fossiilse süsiniku molekul jääb sinna igaveseks (koos seotud hapnikumolekuliga).