Egert Paulberg: Külmad kalkulatsioonid jäise halli teemal

Plaanitav külmutusseadmetega uisuväljak pole autori hinnangul arukas, sest uisutamis­võimalus jääb sõltuma ilmastikust, ei kata nõudlust ega ole energia­säästlik.

FOTO: Ants Liigus

Viimased neli aastat olen mänginud Tallinnas hobi korras hokit, tarbides neid väheseid ebamugavaid jääaegu, mis kuskilt üle jäävad, ja huviga jälginud jäähallidega seotud arengut Eestis, nüüd oma sünnilinnas Pärnuski. Miks me oleme kui võõrkeha piirkonnas, kus vaadates mis tahes ­ilmakaarde, ümbritsevad meid riigid, kus väga kõrgel tasemel mängitakse hokit, seda suure­pärast ja emotsionaalset mängu. Vastus on: kõik algab jäähallide ehitamisest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eelmisel reedel ilmus Pärnu Postimehes uudis Pärnusse plaanitavast avatud külmutusseadmetega uisuväljakust (“Jahutusseadmetega liuväli pikendab uisuhooaega”, 20.09.19).

Arutelu jääväljaku loomise üle on juba suur samm edasi, kuid kas ei ole põhjust mõelda suuremalt, pikas perspektiivis, kui juba on kavas investeerida märkimisväärne summa? Oponeerin mõnele väitele, mis kumavad läbi linna jäähalli ehitamise plaanidest.

Väide: Pärnus napib inimesi suure kinnise halli tarvis.

Pärnus ja Pärnu lähiümbruses ei ole jäähalli toimimiseks liiga ­vähe inimesi.

Eestis toimib pidevalt seitse kinnist jäähalli, sealhulgas kuus täismõõtmete ja viis tribüünidega, kokku kümne väljakuga. Rahvusvahelise jäähokiföderatsiooni hinnangul võiks kinnine väljak ­olla vähemalt 20 000 – 50 000 inimesega kogukonnas.

Tagasi üles