100 aastat radikaalsest maareformist Pärnumaal

Asundustalu elamu on valmis saanud. Nüüd on paras aeg pulmi pidada. Foto: Olaf Esna erakogu

Eestlase kauast ­nälga maa järele kirjeldas Jakob Pärn juba aastal 1879 ilmunud jutus “Oma tuba, oma luba”. Ajutine Valitsus võttis seda arvesse ja deklareeris 20. detsembril 1918, et kõige tublimad kodumaakaitsjad saavad teenete eest tasuta maa: “Kõik Eesti kodanikud, kes wäerinnal iseäralist wahwust üles on näidanud waenlase wastu ehk wõitluses wigastatud, niisama langenud kaitsjate perekonnad saawad maad hinnata isiklikuks kasutamiseks.”

1920. aasta aprillis täpsus­tati, et maa saab küll tasuta, aga ­sellel asuvad hooned ja rajatised tuleb välja osta. Selle lubaduse täit­miseks, et see ei jääks tuleva aasta pensionitõusu tasemele, ­tuli 1919. aastal vastu võtta maa­reformi seadus ja riigistada suurmaaomand.

Enne seda reformi jagunes 11 kihelkonnaga Põlis-Pärnumaa, mida hilisemad kaardijoonistajad on oma parima äranägemise järgi küll rajoonideks tükeldanud ja nii ära- kui juurdelõikeid teinud, 74 suur- ja 5180 väikemaaomandiks. Suurte käes oli maad 300 681 ja väikestel 195 270 hektarit.

74 mõisat jagunesid omakorda rüütli- (30), majoraat- ja fideikomiss- (9), kroonu- (20), kiriku- (10) ja viieks Pärnu linnamõisaks. Selgituseks nii palju, et majoraat- ehk sugukonnamõis läks jagamatu pärandina perekonna vanimale pojale või õigustatud pärijateringi vanimale isikule. Fideikomissmõis kuulus jagamatult ühe pereliikme valdusse, kel puudus võõrandamisõigus ja kasutamisõigusedki olid piiratud.