Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/04/25/7807866t1hbb73.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/09/12637960t1heed8.jpg)
Eestlase kauast nälga maa järele kirjeldas Jakob Pärn juba aastal 1879 ilmunud jutus “Oma tuba, oma luba”. Ajutine Valitsus võttis seda arvesse ja deklareeris 20. detsembril 1918, et kõige tublimad kodumaakaitsjad saavad teenete eest tasuta maa: “Kõik Eesti kodanikud, kes wäerinnal iseäralist wahwust üles on näidanud waenlase wastu ehk wõitluses wigastatud, niisama langenud kaitsjate perekonnad saawad maad hinnata isiklikuks kasutamiseks.”
1920. aasta aprillis täpsustati, et maa saab küll tasuta, aga sellel asuvad hooned ja rajatised tuleb välja osta. Selle lubaduse täitmiseks, et see ei jääks tuleva aasta pensionitõusu tasemele, tuli 1919. aastal vastu võtta maareformi seadus ja riigistada suurmaaomand.
Enne seda reformi jagunes 11 kihelkonnaga Põlis-Pärnumaa, mida hilisemad kaardijoonistajad on oma parima äranägemise järgi küll rajoonideks tükeldanud ja nii ära- kui juurdelõikeid teinud, 74 suur- ja 5180 väikemaaomandiks. Suurte käes oli maad 300 681 ja väikestel 195 270 hektarit.