Pärnust pärit näitlejatudeng räägib sõltuvusest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
“Kohtusime narkomaaniga, kes oli juba pikalt olnud sõltlane. Ta nägi nii korralik välja, et ma ei olnud kindel, kas tema ongi see, kellega me kohtuma tulime. Arvasin, et me kohtume ikka mõne eluheidikuga,” avaldab noor näitleja Ruuben-Joosua Palu.
“Kohtusime narkomaaniga, kes oli juba pikalt olnud sõltlane. Ta nägi nii korralik välja, et ma ei olnud kindel, kas tema ongi see, kellega me kohtuma tulime. Arvasin, et me kohtume ikka mõne eluheidikuga,” avaldab noor näitleja Ruuben-Joosua Palu. Foto: Carolina Tagobert

Pärnakast näitlejatudeng küsib vast­se diplomilavastuse valguses: “Miks on Eestis nii palju narkomaane?”

Kohtusime Ruuben-Joosua Paluga tänavuse suve viimasel päeval, kuigi juba mõnda aega oli ilm sügise nägu olnud. Saime kokku meie mõlema kodulinnas Pärnus, kuigi tuttavad oleme Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia päevilt. Palu õpib seal praegugi etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala kolmandal kursusel.

Kooliteatrist teatrikooli

Teater pakkus Palule huvi juba algklassides. Alati ei olnud raha teatrisse minna ja nii otsustaski poiss, et hakkab hoopis ise teatrit tegema. Otsis üles kõik Pärnu ­linna näiteringid ja sattus Rein Laose teatristuudiosse, kuhu jäi kuueks aastaks ehk gümnaasiumi lõpuni.

Tagasi üles