Viive Tüür: Minagi fännan Pärnu rohelust

Tammsaare ristmikul maha saetud puud. Foto: Urmas Luik

Jagan minagi linnavolinik Rain Jungi heameelt selle üle, et ­linna eelarvestrateegia nimetab rohe­alasid prioriteediks ja kavatseb neisse korralikult panustada ­ (vt “Tõeline fänn naudib Pärnu suve”, PP 09.10.2019). Kuid linnas praegu toimuvat vaadates tekib küll nõutustunne. Kas ­enne panustamist on tingimata tarvis kõik olemasolev hävitada?

Praeguses kodus Mai rajoonis elan üle 30 aasta ja mäletan hästi 1980. aastate idüllilist keskkonda: akendest avanes kaunis vaade noorele tamme­alleele, suveöödel laulsid rannaäärses metsapargis ööbikud, looduse rahu nautimiseks piisas, kui kõndisid üle tänava.

Nüüdseks on see kõik juba enneminevik. Üksteise järel kerkivad varasemale rohealale torn­elamud, mille tontlikult pi­medad suletud aknad lasevad aimata elu vaid paaril suvekuul. Miks peab “arendama” just ­rohealadel, nii et Pärnu päriselanikele ei jääks võimalust ­kodu lähedal Pärnut fännata?