Vabadussõjas Riia torne vaatamas

Kulpe talu elu­maja, mille on purustanud sakslaste suurtüki- ja kuulipildujatuli. Siin oli 6. polgu 2. roodu seisukoht Jegeli silla juures. Foto pärineb 4. juulist 1919 pärast vaherahu kehtima hakkamist.

FOTO: Olaf Esna erakogu

Pärast ägedaid lahinguid sakslas­tega 22. juunil 1919 marssisid meie väed lahinguta 23. juunil vaenlasest maha jäetud Võnnu (Cēsise) linna ja ­seda päeva tähistatakse praegu võidupühana. Kuid vaenlane polnud veel löödud ja sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner andis 24. juunil välja direktiivi: “Kolmanda diviisi ja soomusrongide ligem ülesanne on Saksa Landeswehr Koiva-Jõesuu, Segevoldi, Nitau liini taha visata ja kui jõudu jätkub, veel edasi tungida ja Landeswehr ka Riia linnast välja üle Düüna ajada. Soovitav, et Läti sõjaväed Riia linna oma alla võtaks”.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lõpuks taganesid sakslased Riia-eelse veesüsteemi joonele, kus olid alles ilmasõjaaegsed kindlustused Jegeli jõgede, Jegeli järve ja Valgejärve (Baltezers) kallastel.

Mehed lugesid päevi, mil saaks võitjana Riiga marssida. Tsensor on teinud ühest kirjast väljavõtte: “Kuuldavasti olla parunid Tallinna rahu tegema läinud. Mehed aga ütlevad: “Niikaua kui te Tallinna jõuate, oleme meie juba Riias! Tehke, mis tahate, meie käes on ikka jäme ots.””

30. juunil alanud üldpealetung takerdus sakslaste kaitsesse, sest neil oli kahekordne positsioon korralike kaevikute ja okastraataedadega. Samuti oli neil ülekaal raskerelvastuse ja kuulipildujate poolest. Nende tõhusad relvad olid miinipildujad, mida meie meestel ei olnud.

Tagasi üles