6. polgu ülem ähvardas Pihkva sõjaretkel vene valgeid ohvitsere: "Kui ­tahan, jääb teist siin järele vaid verine ase"

Pihkva raudteesild, mille eestlased remontisid taas kasutamiskõlblikuks. Taganemisel lasti sild õhku nii, et kuni Vabadussõja lõpuni ei saanud punaste soomusrongid sellest üle. Foto: Olaf Esna erakogu

Punaväe 15. armee, millele olid allutatud veel 10. kütidiviis ja Eesti brigaad, jõudis oma jõudude koon­damisega ühele poole 14. augustiks ja alustas järgmisel päeval üldist vastupealetungi, et Pihkva vallutada.

6. polgu I ja II pataljoni vas­tased olid 82., 85., 86., 87. ja 88. vene kütipolk, üks polk lät­lasi ja kaks polku eestlasi, 500meheline madruste väesalk ja kolm eskadroni ratsaväge.

6. polgu roodude paarikümnemehelised rühmad asusid üksteisest lahus eraldi külades. Vaenlase öiseks tegevuseks ette valmistatud väeosad hiilisid ööpimeduses meie meeste selja taha ja ründasid. Seetõttu oli tagane­mine möödapääsmatu.

Pärast õnnestunud rünnakut andis löögiüksus vallutatud seisukoha üle kütipolgule ja suundus uut lööki andma kuhugi mujale. Ometi kaitsesid meie sõdurid oma positsioone viimase võimaluseni. 16. augustil tungisid vaenlase tihedad ahelikud viis korda 1., 2. ja 3. roodu positsioonidele peale, kuid neil polnud vähimatki edu.