30 aastat tagasi võeti Pärnus töörahvalt võim

Esimest volikogu juhatas Margus Tammekivi. Peeti pikki kõnesid, ent võim oli volikogu, mitte linnavalitsuse käes.

FOTO: Erakogu

Pühapäeval möödub 30 aastat päevast, mil Pärnus hakati taastama omavalitsust. Esimeseks sõjajärgseks linnavolikogu esimeheks valiti Margus Tammekivi, linnapeaks Jaak Saarniit.

Laulvale revolutsioonile eelnesid sündmused Alevi kalmistul. 7. novembril 1987 kogunes 300–500 inimest surnuaeda, kus tollal veel polnud vabadussõja mälestusmärki taastatud, “oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistama”. Osa neist marssis kella 23 paiku raekoja ette, kus Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Pärnu linnakomitee esimene sekretär Kersti Rei, komsomoli linnakomitee esimene sekretär Jüri Lebedev ja teised rahvast rahustasid.

14 aastat varem, 15. juunil 1973 olid noored puruks visanud miilitsamaja aknad ja võimulolijad kartsid, et rahvas muutub vägivaldseks. Kaks autotäit sõdureid oligi valmis sekkuma, kuid inimesed ei kuulanud provokaatoreid ja käitusid rahumeelselt.

Ulatuslikum rahvaliikumine algas pärast 13. aprillil 1988 telesaates “Mõtleme veel” tehtud Edgar Savisaare ettepanekut luua Rahvarinne. Pärnus oli grupp inimesi selleks ajaks asutanud IME (isemajandava Eesti) Pärnu toetusrühma, ettevõtetes sündisid Rahvarinde toetusrühmad.

1988. aasta suvi möödus miitinguid pidades. Pärnus oli üks esimesi suuremaid rahvakogunemisi 14. juulil praegusel Iseseisvuse väljakul, kus Eesti rohelise liikumise Pärnu rühma juhtinud Uno Suitsu eestvedamisel nõuti sõjaväelennuvälja Pärnust väljaviimist.

Rahva meeleolud sundisid kommuniste järeleandmistele. 24. veebruaril 1989 heisati Pärnus Endla teatri ees Vaasa pargis sinimustvalge lipp ja hotell Pärnu rõdult loeti ette iseseisvusmanifest. 1988. aasta veebruaris kohalik täitevkomitee Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamiseks luba ei andnud ja Alevi kalmistul tekitasid ärevust usuliikumise Elu Sõna aktivistid, nüüd lubas EKP Pärnu linnakomitee büroo ettevõtetel-asutustel 24. veebruari töövabaks päevaks muuta.

Süvenes rahulolematus Rei ja täitevkomitee esimehe Valeri Dejevi vastu. 4. aprillil 1989 Pärnu linna rahvasaadikute nõukogu erakorralisel istungjärgul tehti katse Dejevit kukutada, kuid 81 poolt- ja 41 vastuhäälega (Sindi oli tollal ühendatud Pärnuga) jäi ta ametisse.

Raekoja ees oli pikett, millega nõuti Dejevi ja Ko pensionile saatmist. Protestijaid esindanud arst Vaike Aller luges saalis ette umbusaldusavalduse, rahvasaadik Ahti Kõo tutvustas linnakodanike 33 kirja, millest vaid üheksas suhtuti Dejevisse soosivalt.

Dejevit toetas töökollektiivide liit, kes leidis, et täitevkomitee esimeest ja tema asetäitjaid vahetada on enneaegne, sest peagi tulevad kohalikud valimised. Polnud just raske prognoosida, et suurem osa senistest rahvasaadikutest valimistel vahetub.

Esimese volikogu pildil on (esimene rida) Margus Tammekivi, Helga Koger, Vaike Aller, Uno Mirme, (teine rida) Rein Raie, Eduard Rajari, Mati Saar, Jüri Tenson, Endel Veinpalu, Mati Tambur, Jüri Kukk, (kolmas rida) Teet Roosaar, Urmas Lekk, Jakob Tõnissoo, Aleksander Kask, Vello Tarem, Johannes Kass, Peeter Kallakas, Arvi Hallik, Vladimir Klevtsov, Ahti Kõo, Jaan Põlma, Matti Vaga, Tõnu Tõniste, Kalju Põldots, Märt Nael, Vello Järvesalu, Enn Hallik ja Uno Koort. Fotolt puuduvad Asso Kommer, Jane Mets, Rein Tohv, Juhan Liiv, Jaan Somer, Adu Lee, Ingo Normet, Mati Kuusk, Ervin Vilepill ja Aleksei Duginets.

FOTO: Erakogu

Peaaegu vabad valimised

10. detsembril 1989 toimunud Pärnu linna töörahva saadikute nõukogu valimised olid peaaegu vabad. Uude esindusorganisse, mida täitevkomitee kohe linnavolikoguks hakkas kutsuma, valiti 39 inimest. Kaks rahvasaadikut esindasid Sindit, lennuväepolgu ülem Aleksei Duginets sõjaväelasi.

Pärnu oli elurajoonide järgi jaotatud 11 ringkonnaks, igas kolm või neli mandaati. Oma ringkonna saadikukohtadele kandideeris viis kuni kümme inimest. Valimised võitis Viie liit, mille moodustasid Rahvarinne, rohelised, muinsuskaitse selts, kultuuriklubi ja arstide liit.

Volikokku valiti Margus Tammekivi, Asso Kommer, Jane Mets, Rein Tohv, Jakob Tõnissoo, Uno Koort, Eduard Rajari, Mati Saar, Tõnu Tõniste, Juhan Liiv, Jaan Somer, Mati Tambur, Helga Koger, Aadu Lee, Ingo Normet, Vello Järvesalu, Matti Vaga, Uno Mirme, Kalju Põldots, Teet Roosaar, Peeter Kallakas, Jüri Kukk, Urmas Lekk, Rein Raie, Vello Tarem, Endel Veinpalu, Vladimir Klevtsov, Mati Kuusk, Ahti Kõo, Arvi Hallik, Jaan Põlma, Jüri Tenson, Enn Hallik, Johannes Kass, Märt Nael, Aleksander Kask, Ervin Vilepill, Vaike Aller ja Aleksei Duginets.

Esimene istung toimus 22. detsembril, mil valiti volikogu esimees. Kandidaatideks esitati KEKi jurist, varasem rajooni prokurör Tammekivi, Eesti NSV ülemnõukogu saadik, endine linna prokurör Kõo, kohaliku muinsuskaitse seltsi esimees Rajari ja Klementi-nimelise õmblusvabriku direktor, IME Pärnu toetusrühma eestvedaja Tohv. Tohv võttis oma kandidatuuri tagasi ja valiti hiljem volikogu aseesimeheks.

Esimeses voorus sai Kõo 15, Rajari kümme ja Tammekivi 13 häält. Teise vooru võitis Tammekivi 20 häälega Kõo 16 vastu.

Selsamal 22. detsembri istungil esitati linnapea kandidaadid, kuid kohe teda ei valitud. Kallakas pakkus välja Heldur Sassi, Matti Vaga Jaak Saarniidu, Raie aga Andres Ringo ja Juhan Liiv Jaan Lippmaa kandidatuuri. Lippmaa loobus kandideerimast.

Pärnus sündinud ja siin koolis käinud Saarniidu pakkus rahvaliikumistele välja Sindi täitevkomitee esimees Liina Maaste, kes koos Saarniiduga oli parteimajas töötanud. Paljud tema tuttavad, näiteks Eesti üliõpilaste ehitusmaleva (EÜE) rühmakaaslane Toivo Riimaa, meenutasid hea sõnaga Saarniidu juhiomadusi.

EKP Tallinna linnakomitee sekretärina töötanud Saarniidul oli kõhklusi, kas kõik võtavad ta omaks. Hiljem on ta Pärnu Postimehe veergudel tunnistanud, et viimaseks tõukeks, miks ta Pärnu linnapeaks otsustas kandideerida, oli kauaaegse Koidula kooli direktori Armas Kuldsepa kutse kodulinna naasta.

Linnapea valimine osutus pingeliseks. 27. detsembril linnapea valimiseks taas kokku tulnud volikogu kuulis esmalt, et Ringo ei soovi linnapeaks saada. Viis päeva varem Lippmaa kandidatuuri esitamine näitas, et Rahvarinne polnud valikut Saarniidu ja Sassi vahel veel teinud.

Enne hääletamist lubasid nii täitevkomitee rahandusosakonna juhatajana töötanud Sass kui Saarniit, et nad võtavad võidu korral konkurendi abilinnapeaks. Saarniidu poolt hääletas 19, Sassi poolt 18 rahvaesindajat.

Praeguste mõõdupuude järgi tuleks arvata, et edukaks juhtimiseks on 39-liikmelises volikogus vaja vähemalt 20 rahvaesindaja toetust. Tegelikult pidi võitja kogu aeg volikogu arvamusega arvestama, koalitsiooni, opositsiooni ja fraktsioone tollases volikogus ei tekkinud.

Pärnu linnavolikogu esimene esimees Margus Tammekivi annab ameti üle Märt Merele.

FOTO: Linnakodaniku Maja

Nõukogude võimu eripärad

Uutel rahvaesindajatel avanes võimalus tutvuda nõukogude võimu kohalike eripäradega. Täitevkomitee esimehe ehk uue nimega linnapea kabinet asus raekoja teisel korrusel, selle riidekapist avanes uks nurgapealsesse tuppa, kus seltsimehed joomas käisid. Soovimatute külaliste eest pagemiseks võis lahkuda nii täitevkomitee esimehe kui naaberkabineti kaudu.

Ühe endise täitevkomitee töötaja sõnul ehitati riidekapp ukse ette ilmselt 1970. aastatel, mil tollase täitevkomitee esimehe Henn Lõmpsi eestvedamisel raekojas remont tehti. Lõmps juhatas täitevkomiteed aastatel 1974–1982.

Esplanaadi 10 asusid EKP linna- ja rajoonikomitee. Selle keldrikorrusel tegutses erikauplus, mida 1990. aasta alguses küll enam eriliselt ei varustatud. Siis võis igaüks uksest sisse astuda lootuses, et satub ajale, kui viinereid tuuakse. Paar aastat varem olevat süsteem käinud nii, et uksel seisis endisest KGB (riiklik julgeolekukomitee) töötajast valvur ja parteikomitee töötajad täitsid enne nimekirju, mille alusel sai liha, kohvi ja muud defitsiitset kaupa tellida.

Dejev andis Saarniidule võimu üle 5. jaanuaril 1990 täitevkomitee istungil. 19. jaanuaril nimetati täitevkomitee ümber linnavalitsuseks.

Uut linnavalitsust moodustades määras Saarniit abilinnapeaks Sassi ja linnasekretäriks Raul Obergi. Kuurordinõunikuna asus tööle Endel Lehtmets, kommunaalnõunikuna Rein Kask, tervishoiunõunikuna Ada Saksing, haridusnõunikuna Indrek Alekõrs, kultuurinõunikuna Jaan Laur, elamumajandusnõunikuna Olev Retsja, ehitusnõunikuna Peeter Vellet ja Sindi linnapeana Maaste. Linnavalitsuse koosseis kinnitati volikogu 31. jaanuari istungil.

Pärast valimisi kaotas võimu ka EKP Pärnu linnakomitee esimene sekretär Rei, kes vabastati 8. jaanuaril ametist ja kadus peagi Pärnust.

Peale Pärnu ja teiste kohalike rahvasaadikute nõukogude valiti 10. detsembril 1989 Pärnu rajooni rahvasaadikute nõukogu, mille esimeheks sai Jüri Raidla ja asetäitjaks Aare Uind. Maavanemaks valiti Rein Kirs, tema asetäitjaks Ants Aringo ja maakonna sekretäriks Raivo Kaik. Raidlast sai 1990. aasta aprillis Eesti NSV justiitsminister, maakonna volikogu esimeheks valiti seejärel Rein Kõgel.

18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV ülemnõukogu valimised. Pärnust valiti ülemnõukokku Kõo, Lippmaa, Kass ja Küllo Arjakas, Pärnumaalt Jüri Reinson, Arvo Junti, Peeter Lutt ja Ants Järvesaar. See ülemnõukogu koosseis hääletas 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise poolt.

Tollane Pärnu linnapea Jaak Saarniit.

FOTO: Erakogu

Murranguline aasta

1990. aasta alguses tööle hakanud uut linnavalitsust ootasid ees keerulised ajad. “1989. aasta on seljataga. Selle aastaga lõppes revolutsiooni laulev ja algas tööosa,” kirjutasid Tammekivi ja Saarniit 1990. aasta Pärnu Postimehe esimeses numbris.

Munitsipaalomand oli määratlemata ja ettevõtete juhid püüdsid erastamiseelset olukorda ära kasutada. 20. juulil kutsuti kokku volikogu erakorraline istung, sest Pärnu linna kommunaalettevõtete kombinaadi direktori kohusetäitja, peainsener Ado Sepa oli 25. juunil, mil direktor puhkas, erastanud aktsiaseltsile Pergo hotelli Pärnu, võõrastemaja Kajakas, Victoria ja Rannahotelli.

Pergo omanikud olid kaubandusvalitsuse ja toitlustuskoondise juhid. Hiljem lepiti kokku, et Pergo saab hotelli Pärnu eelisostuõigusega rendile ning Victoria, Kajakas ja Rannahotell jäävad linnale. Ostu-müügilepingu allkirjastanud Sepa läks mõni kuu hiljem Pergo tegevdirektoriks.

Volikogu otsustas 20. juulil kaubandusvalitsuse, toitlustuskoondise, kuurordi ja sadama vara munitsipaalomandisse võtta. 25. oktoobri volikogu istungil alustati toitlustuskoondise reorganiseerimist ning kaubanduse, toitlustamise ja teeninduse privatiseerimiseks ettevalmistamist.

Väikeettevõtluse kiire erastamise eest on Pärnu tänu võlgu Saarniidule ja linnavalitsuse kaubandusosakonna juhatajale Marge Aiale. Kuigi erastamine põhjustas palju vaidlusi, olid muudatused silmanähtavad. Pärnut hakati kutsuma 100 baari linnaks, erinevalt näiteks Tallinnast ei pidanud siin enam kohvikute ja restoranide ukse taga ootama.

Hakkajad inimesed said võimaluse oma unistused ellu viia. 1990. aastal sündisid Pärnus näiteks Sütevaka humanitaargümnaasium, kodumajanduskool, tugikodu Maarja, lastekaitsekeskus, turvakodu. Aasta jooksul muutus linn tundmatuseni ja kuigi elu polnud lihtne, pandi just siis alus praegusele Pärnu elukorraldusele.

Tagasi üles
Back