Rongavanem hoolitseb poegade eest pärast nende pesast lahkumistki

Ronk on meie suurim metsamaastikke asustav vareslane. Foto: Karl Adami

Kõik metsaelanikud saavad külalisest teada valjude kraaksatuste saatel, pärast seda kui olen silma jäänud mitmele toimekale pasknäärile. Nemad hoiavad tihedate kuuseokste varjus silma peal nii rebastel, händkakkudel kui liigikaaslastel, näidates pidevalt üles uudishimu. Vareslastele omaselt on uudishimulikud ja valvsad kodumetsa rongadki, kes ajapikku on mu käimistega harjunud, kuid lõpuni mind siiski ei usalda.

Ronk on meie suurim metsamaastikke asustav vareslane. Sagedamini seostatakse teda hämara ajaga, mil võimust haaranud lakkamatu vihmasadu, pori, hall taevas, kõdu, tühjus, sünkjad toonid ja vaikus. Põhjus, miks ronk just siis silma ja kõrvu jääb, peitub ikka ­selles, et võrreldes suvega jääb sügiseti sulelisi märksa vähemaks. Sellal tunduvad rongadki väärt külalisena. Tunnen alati aupaklikkust kaarnate kraaksatuste järel, mis ­vahel toovad judinad ihule.

Kaarnate valvsust usaldavad isegi kotkad. Alles siis, kui rongad on julgenud pärast pikka kaalumist mõnele raipele maanduda, et süüa leida, teevad seda kotkad. Samal ajal eskordivad rongad oma territooriumile sattunud kotkad ja muud röövlinnud esimesel võimalusel mujale. Iseäranis ­juhul, kui rongapaaril on tarvis pisipere eest hoolitseda.