Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/10/12864170t1hec24.jpg)
Pihkvamaalt lahkumisega lõppes 6. polgu osavõtt pealetungilahingutest ja polk asus kaitselahingute ajajärku, mis kestis vabadussõja lõpuni. Nüüd oli polgu ülesanne hoida ja kaitsta seda, mis meie kaitsevägi oli saavutanud 1919. aasta talvel, kevadel ja suvel. Punavägi sõdis edasi, et laiendada oma riigi piire Läänemereni. Nüüd pidid meie mehed sellele survele vastu seisma ja rahu võitma.
Enamlased olid oma arvukates lendlehtedes küll lubanud vältida sõdimist eestlastega, aga ei pidanud lubadusest kinni. Juba 26. augusti õhtul toimus kokkupõrge vaenlase eelosadega. Eriti aktiivset sõjategevust polnud, aga kokkupõrked siin-seal jätkusid. Sellega näitas punavägi end meie meestele halvas valguses ja tema seni tehtud agitatsioon läks luhta.