6. polk Eesti idapiiri kaitsel

Pärnust ja Pärnumaalt moodustatud 6. polgu võitlejad fotograafile poseerimas. Foto: Olaf Esna erakogu

Pihkvamaalt lah­kumisega lõppes 6. polgu osavõtt pealetungilahingutest ja polk asus kaitselahingute ajajärku, mis kestis vabadussõja lõpuni. Nüüd oli polgu ülesanne hoida ja kaitsta ­seda, mis meie kaitsevägi oli saavutanud 1919. aasta talvel, kevadel ja suvel. Punavägi sõdis edasi, et laiendada oma riigi piire Lääne­mereni. Nüüd pidid meie mehed sellele survele vastu seisma ja rahu võitma.

Enamlased olid oma arvukates lendlehtedes küll lubanud vältida sõdimist eestlastega, aga ei ­pidanud lubadusest kinni. Juba 26. augusti õhtul toimus kokku­põrge vaenlase eelosadega. Eriti aktiivset sõjategevust polnud, aga kokkupõrked siin-seal jätkusid. Sellega näitas punavägi end meie meestele halvas valguses ja tema seni tehtud agitatsioon läks luhta.

6. polk sai käsu kaitsta Eesti Vabariigi piire Peipsi järve äärest Pihkva–Riia kiviteeni. Rinne oli 15 kilomeetrit pikk ja nii kitsale rindele polnud polk varem sattunud. 4. septembril kuulus polku 37 ohvitseri ja relvastuses oli umbes 1400 tääki, 50 mõõka, 14 raskekuulipildujat, 27 kergekuulipildujat ja oma soomusauto Vanapagan.