6. polk Eesti idapiiri kaitsel

11. jaanuar 2020, 0:01 4 min lugemist

Pärnust ja Pärnumaalt moodustatud 6. polgu võitlejad fotograafile poseerimas. FOTO: Olaf Esna erakogu

Pihkvamaalt lahkumisega lõppes 6. polgu osavõtt pealetungilahingutest ja polk asus kaitselahingute ajajärku, mis kestis vabadussõja lõpuni. Nüüd oli polgu ülesanne hoida ja kaitsta seda, mis meie kaitsevägi oli saavutanud 1919. aasta talvel, kevadel ja suvel. Punavägi sõdis edasi, et laiendada oma riigi piire Läänemereni. Nüüd pidid meie mehed sellele survele vastu seisma ja rahu võitma.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tellijale

Enamlased olid oma arvukates lendlehtedes küll lubanud vältida sõdimist eestlastega, aga ei pidanud lubadusest kinni. Juba 26. augusti õhtul toimus kokkupõrge vaenlase eelosadega. Eriti aktiivset sõjategevust polnud, aga kokkupõrked siin-seal jätkusid. Sellega näitas punavägi end meie meestele halvas valguses ja tema seni tehtud agitatsioon läks luhta.

6. polk sai käsu kaitsta Eesti Vabariigi piire Peipsi järve äärest Pihkva–Riia kiviteeni. Rinne oli 15 kilomeetrit pikk ja nii kitsale rindele polnud polk varem sattunud. 4. septembril kuulus polku 37 ohvitseri ja relvastuses oli umbes 1400 tääki, 50 mõõka, 14 raskekuulipildujat, 27 kergekuulipildujat ja oma soomusauto Vanapagan.