Peeter Olesk: “Kis elavad ja kis elasid …”

Peeter Olesk. Foto: PP

Mõtisklevate sõnadega “Kis elavad ja kis elasid” algab Juhan Smuuli Ärni monoloogidest esimene ehk “Hanilaiu matused ja Muhu territoriaalveed”. Kahjuks ei ole Pärnus minuga kordagi tehtud sedasama, mida ma vahel teen siin Tartus ise. Mõnel korral aastas on mul nimelt palutud juhtida ekskursiooni Tartus ja näidata kohti, mida uutelt kaartidelt ei leia, ja jutustada inimestest, kes on Tartus elanud.

Kohtadest on üllatuslikud Kaagimägi Peetri kiriku ja Raadi mõisa vahel ning Sitamägi nüüdse sõjakooli all. Inimesi on kaugelt rohkem kui Tartus maju. Pärnus mul sellist juhti pole olnud.

Raamat ekskursiooni asemel?

Möödunud suve lõpul ilmus raamat, mis ei ole mõeldud harulduseks, ent on selleks saanud kohe algusest peale. Ta kannab pealkirja “Koeru. Pildirännak läbi endisaegse alevi ja kihelkonna”. Koostanud on selle automees Indrek Ilomets, toimetanud ajakirja Akadeemia osakonnatoimetaja Mart Orav, avaldanud kirjastus Aasta Raamat OÜ ja kuigi trükikoja aadressina on märgitud Liivalaia tänav Tallinnas, ei ütle see midagi trüki- ega köitmismasinate tegeliku asukoha kohta.

Kujutlegem Pärnust väljuvat ekskursiooni, mille temaatiline kese on Piibe maantee tagurpidi, Tartust Tallinnasse. Esmalt tuleks jõuda Tartusse peatustega Kõpus ja Puhjas. Tartus peaks alustama Baeri majast Veski tänaval ja siis sõitma üle Emajõe Maarja surnuaia peavärava juurde.

Sealt edasi viiks tee üle Äksi Laiuse suunas ja nii Koeruni välja. Isegi kui jätta Tallinnas käimata ja sõita Koerust „otse” Türile, kestaks kogu ekskursioon mõistlikus tempos kaks päeva. Ilusa ilmaga näeks palju kauneid maastikke, kümmetkonda kirikut ja üle paarikümne kultuuriloolise paiga. Kuid peatusele üksnes Säreveres kuluks ligi tund.

Kui alustada sellist ekskursiooni mõttelisena Pärnu vanast raudteejaamast ja lõpetada Ülejõel Koidula memoriaalmuuseumis ning lugeda läbi kõik, milles on pisutki kirjutatud eelvisandatud teest ja teeäärsest, kas siis saaks kiiremini?

Ei saa, sest mitte kõik pole rahvaraamatukogudes saadaval. Nii et esmalt tuleks teha kindlaks, kui laiali too “kõik” on, ja oodata, millal tellitud tekstid Pärnu jõuavad. Nad jõuavad kohale suhteliselt ruttu, kui järjekorda ei ole. Kui on, võib tellimuse täitmisele kuluda paar nädalat. Bussitäis ekskursante tähendab paarikümmet inimest.

Eeldades, et nad loevad läbi vähemasti kõik asjaomased raamatud, tekib ekskursantidest omakorda järjekord, mida saab vältida ainult kas siis, kui leitakse keegi, kes kogu teed tõepoolest tunneb, või siis jätta ekskursioon üldse ära. Raamatut “Koeru ...” leidub Tartu raamatukogudes kokku kuus eksemplari, millest üht ei laenutata üldse ja ülejäänuid saab lugeda üksnes kohapeal. Pärnule lähim linn, kus seda raamatut saab näha, on Viljandi. Et teda seal lugeda, on vaja ühepäevast komandeeringut ja mõnesuguseid eelteadmisi.

Ilomets on eestistatud nimi, raamatu koostaja vanaisa algupäraseks nimeks oli Jakob Jürgenson. Koos abikaasaga töötas ta õpetajana Koeru põhikoolis (kirjutan sedaviisi tollaste programmide järgi). Seal kuulus tema õpilaste hulka luuletaja Kalju Lepik, kes oli pärit alevist nagu põlvkonnakaaslane dotsent Tullio Ilometski (1921).

Siiski ei ole “Koeru ...” raamat ühe perekonna ajaloost ega koolistki. Suuremas mõõtkavas on meie ees teos ühest Järvamaa kihelkonnast läbi paljude dokumentide, millest arvuliselt ülekaalus on vanad fotod ja pisitrükised (kutsed, kuulutused jms). Neid ei ole reprodutseeritud arheograafilise rangusega, vastasel korral pidanuks fotod olema väga täpselt legendeeritud ehk üksikasjaliste allkirjadega varustatud ja näidatud ära pisitrükise asukoht.

Mõnel puhul on sellest kahju. Leheküljel 279 on kahe väga haruldase ülesvõtte kui postkaardi mõlemad küljed trükitud peaaegu teineteise peale, nii et autograafid pole tervikuna loetavad. Ühest on koostajad teinud transkriptsiooni, teisest mitte.

Ajalugu alati kõrval

„Koeru ...” moodi raamatute kvaliteet sõltub oma materiaalses vormis trükipaberi headusest. Ses suhtes on kõnealune teos eeskujulik ega ole midagi parata: enamiku raamatute tarvis polnud 1990. aastate lõpuni korralikku paberit vabalt võtta.

Hea paber ei ole praegugi enesestmõistetav. Ja kui paber ongi hea, tõstab ta arvestatavalt müügihinda. Kuid ajalugu polegi odav. Rohkem kui tema hind paneb mind mõtlema tõsiasi, et mõisate peahooneid ja pühakodasid on tutvustatud märksa ülevaatlikumalt kui lihtrahva elu näiteks Palamusel või Ahjal või Toris.

“Koeru ...” on õieti teerajaja, mis sellest, et mõnel pildil süüakse õues suppi ja kui juuakse veest kangemat kraami, siis pudelit peitmata. Me oleme kaldunud eksponeerima ennekõike hooneid.

Ajalugu läheb põnevaks just siis, kui me eksponeerime inimesi, kuigi see on raske, sest igaüks ei anna ennast kätte. Nagu märgitud, ei anna ennast vaevata kätte raamat Koerust. Hoopiski ei lase end püüda analoogiline teos Pärnust, sest niisugust teost pole olemaski.