Meie analüüsisime seda olukorda. Kui me oleme rahva arvates valesti käitunud ja petnud Eesti riiki, võtame esmalt need kaks teed, mille puhul on selge, et omanikud ei taha, avalikust kasutamisest maha. Teistele teeomanikele teadmiseks, et 1. veebruarini sõlmime lepinguid ja kui 100 protsenti teest on lepingutega kaetud, jääb see avalike teede nimekirja, muidu võtame need avalike teede nimekirjast maha. See tähendab, et sel aastal me ei küsi riigilt nende teede hoolduseks raha.
Omanikud peavad sellega arvestama, et kui leidub ka üks võõras inimene, kes elab kuskil mujal, ja selleks ajaks lepingut ei saa sõlmitud, peavad nad tee eest vähemalt aasta ise hoolt kandma, vald ei tee seal midagi.
See võib tähendada, et ligemale 120 inimese 30 kilomeetrit teid jääb hooldamata, sest ma prognoosin, et isegi poole aasta jooksul ei olda 90 protsendi teede kohta võimelised lepinguid sõlmima, sest iga tee juures on mõni inimene, kes ei saa sellest aru või ei tahagi sellest aru saada. Tähtaega edasi lükata me ei saa, sest veebruaris läheb juba rahajagamiseks.
Praegu on umbes kümme protsenti erateedest kirjalike lepingutega kaetud, kuid mitte täies ulatuses. Ilmselt me peame osa lepinguid ära lõpetama, sest mingit juppi teest ei ole mõtet avalikuks kasutuseks võtta, kui enamik ei ole avalikus kasutuses.
Me üritame saata lepingud inimestele koju, aga kui Häädemeestele on asja, võiks inimesed ise vallamajast läbi astuda.
Ma olen väidetest aru saanud, justkui vald ei ole paljudel teedel midagi teinud ja eraomanikud on oma rahaga teid remontinud. Ma küsiksin: kas neil on esitada dokumente, et nad on teele kulutusi teinud samamoodi kui omavalitsus?
Meie võime raamatupidamisest vaadata, et kahe aasta jooksul on teede kaupa kõik kulud ju kantud ja teostatud tööde aktid olemas. On kahju, et need 120 inimest nüüd kannatavad, aga me elame demokraatlikus ühiskonnas, kus vähemus suudab enamusele kannatusi tekitada.