Arvustus: Kuidas väljendub teatris sõnum?

25. jaanuaril esietendus Pärnu Endla teatris Sławomir Mrożeki “Tango”. Pildil Ott Raidmets (vasakul), Jaan Rekkor ja Nils Mattias Steinberg. Foto: Priit Loog/Endla teater

Sławomir Mrożeki “Tango” annab hea võimaluse arutleda ja vaielda selle üle, kas teatri puhul on esmane näidendi teema ja poliitiline ajakohasus või annab sõnumi hoopis tema esteetika. Ja milles võiks teatri puhul seisneda mõne teose prohvetlikkus.

Ühelt poolt tõukus Mrożek 1960ndate keskpaiga ärksast ja ärevast ühiskondlikust vaimsusest, ennustades selle resignatsiooni nii sotsialismimaades kui vabas läänes. Teisalt, nagu rõhutab näidendi saatesõnas tõlkija Aleksander Kurtna, näitab see ideedraama avangardi ja traditsiooni vahekorda eeskätt oma kirjandusliku vormi kaudu. Ka peategelane Artur tuleb maailma parandama “stiili muutmise abil”.

Kui palju annab sellist mudelsituatsiooni kohandada aga iga epohhi päevapoliitikale? Võrdlemisi apoliitiline lavastaja Ingomar Vihmar on “Tango” kava­lehel toonitanud, et maailma ei saa muuta väljaspool ennast ega mingi idee toel, vaid iseennast muutes ja südame kaudu. Selline mõnevõrra esoteeriline liin on lavastuses tõepoolest olemas, ehkki mitte rõhutatult. Samal ajal pole põhjust imestada, et lavastuse eeltutvustuses on peategelaste korra- ja traditsiooniihas otsitud seoseid EKREga (vt Anu Jürisson, “Endla Küünis esietendub Poola näitekunsti pärl”, PP 24.01.20).