Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/09/17/3357765t1hb120.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/28/12900866t1h7f2e.jpg)
Sławomir Mrożeki “Tango” annab hea võimaluse arutleda ja vaielda selle üle, kas teatri puhul on esmane näidendi teema ja poliitiline ajakohasus või annab sõnumi hoopis tema esteetika. Ja milles võiks teatri puhul seisneda mõne teose prohvetlikkus.
Ühelt poolt tõukus Mrożek 1960ndate keskpaiga ärksast ja ärevast ühiskondlikust vaimsusest, ennustades selle resignatsiooni nii sotsialismimaades kui vabas läänes. Teisalt, nagu rõhutab näidendi saatesõnas tõlkija Aleksander Kurtna, näitab see ideedraama avangardi ja traditsiooni vahekorda eeskätt oma kirjandusliku vormi kaudu. Ka peategelane Artur tuleb maailma parandama “stiili muutmise abil”.