Errit Kuldkepp: Minu Pärnu – minu lugu

Pärnumaal on ruumi elada, töötada, nautida, armastada, kaotada, otsida ja leida, luua ja areneda – ühesõnaga kõigeks. Foto: Ardi Truija

Raul Rebase loengust ilmunud artiklist (PP 03.03) jäi selgelt kõlama, et kodu­kandi parim reklaam on kodukandi üle uhke inimene – olen selle väljaütlemisega päri, sest kodukant nii nagu ka ühiskond tervikuna koosneb inimestest, kes ühel või teisel põhjusel, ajendil või soovil seal elavad ja selle nägu kujundavad.

See, kuidas nad suhtuvad kodu­linna, praeguses kontekstis Pärnusse, mida nad sellest mõtlevad ja kuidas oma linnast räägivad, mõjutab suuresti linna imagot.

Nii nagu iga inimene on oma olemises unikaalne, on ka tema tõekspidamised, väärtused ja hoiakud. See­tõttu võib Pärnugi kohta kuulda eri ­arvamusi ja märksõnu, nagu näiteks: suvepealinn; linn, kus sügistalvel elu peatub; sünnilinn, preeria, linn Tallinna ja Riia vahel, noortesõbralik linn, vaikne, liiga rahulik, liiga vaikne, ­vähe võimalusi, laste kasvatamiseks ideaalne paik.